08.08

Laupäev unine ja väsinud hommik. Akna tagant särab uus energia. Lasen ta kenasti tuppa ja enda sisse tulla. Kas Roosta või Võsu? Otsustasime Roosta kasuks. Sõit sinna oli huvitav. Tallinna piirilt korjasime kaks hääletajat. Vällamaalane ja kodumaa tütar. Nende sihtpunkt oli Saaremaa. Ristile jõudes lasime nad Saare poole hääletama. Enne kui Roostale jõudsime, astusime läbi ka Pürksist, Vanast Heast Talu poest, et miskit hamba alla saada ning veidi nostalgitseda. Nuttu ei tulnud, siis läks kõik hästi. Roostale jõudes oli üllatus suur, kui märkasime, et terve rand oli inimesi täis, ma ei olnud kunagi seal nii palju inimesi näinud. Kuid mis seal ikka. Miskipärast helistasin Jaagule, rääkisime, ja lihtsalt mainisin, et võtsin vahepeal kaks hääletajat peale, kirjeldasin neid veidi ning tema lõpetas mu laused. - Ta oli need samad hääletajad Ristilt peale korjanud ja Saarde viinud. Eesti on jah väikene.


Peale Roostal ujumist, päikesevanni, võrkpalli sõitsime Dirhami. See sadam oli muutunud ajast, mil mina seal viimati olin käinud. Kuid kena oli. Vaikne, sile merepind, suured männid väikeste keskel. Mõnus..


Haapsalu lõpetas meie laupäevase seikluse. Valge Daami päevad. Me küll ei läinud daami ennast kaema, kuid selle idee saime kätte.

Keskööks jõudsime ka Emale vastu.

Eesti on Ilus.

Mõtteaine

Hoida inimesed võimalikult lahus. Las inimesed olla üksteisele võõrad.

Näiteks, kui hoiad mehel käest kinni - olles ise mees, hoiad mehel käest ja jalutad mööda teed ja laulad -, siis tunned end süüdi, sest inimesed hakkavad teid jõllitama. Oled sa pede või mis? Kaks meest ei tohi koos õnnelikud olla. Nad ei tohi käest hoida, nad ei tohi teineteist kaisutada. Teed nii - tähendab oled homo! Tekib hirm. Tuleb sõber ja võtab su käe oma pihku, sina aga piilud ringi: "Äkki keegi näeb?" Ja püüad oma kätt kärmelt vabastada.

- Osho raamatust.

Palju

Tõesti Elu on Vinge. Käisime pirital paadiga kihutamas. Me sõitsime valepidi, siis kõik vanemad kalamehed, kes seal jõe ääres kalu püüdsid, jälgisid meid, kes me seal ainult naersime ning valepidi aerutades edasi liikusime. Sinnasõit ning tagasi oli meid kuus ühe auto jaoks. Mahtusime kenasti ära, tagasisõidul olin mina see tagumine, keda akendest ega salongis näha ei ole. Laenutajad olid meiega kenad, mulle meeldis nende olemine.

Saaremaal olin. Hobuste, rohu, kadakate, ning liivaste randade keskel. Lähen jälle.

Tartus on tulemas palju. Ei teagi kuidas see kõik omale kohale vajub.


Siiakohta lisaks, et poiss tuli tagasi ja tõi endaga Bumerangi.


Järgnev pilt vist meeldiks sulle T ?


Nägin nii palju asju ja on tulemas veel rohkem. August on nii pisike kõige selle jaoks. Tallinn, Tartu, Saaremaa, load, inimesed, tööots...


Tartuff..

Tartu

Kas kujutad ette, kuidas on ühe nädalavahetusega nii palju head näha ja tunda. Käia kodus, maal, ning teha sauna, koos külajärves ujumisega ning hiljem veel mitu korda maja taha kaevatud tiigis. Ning inimesed, kes on nagu õed-vennad - kes päriselt oligi, kes ei olnud. Ning jääda magama, kusagile just sinna, kus end mugavalt sisse olid seadnud. Kes diivanil, kes pörandal, kes isegi viitsis voodi üles leida.
Teine päev kallistada Ema ja öelda talle head soovid kaasa. Ning kihutada Lõuna-Eestisse. Hansapäevad. Palju kaunist käsitööd, sööki, inimesi, muusikat.. Päike oli ka end pilvedest vabaks võidelnud ning säras seal kõrgel meie kõigi peade kohal.
Enne Otepääd keerasime metsa. Peale iga talust möödumist muutus tee aina kitsamaks ning rohtukasvanuks. Jõudsime vana-vana talukoha juurde. Siin teemegi lõket ja nuusutame metsa lõhna. Olime nn õdede-vendadega kokku kahmanud palju grillimaterjali. Tuli kange tahtmine ka sauna külastada, kuid päris suitsusaun unustati küdema panna. Tassiti raudkive lõkke. Pimedusehakul ehitati Indiaani Püstkoda, millele tõmbasime ümber koormakile. Kaevati tulipunased kivid lõkkest välja ning pandi ühte hunniku. Koda tuli sinna peale nii, et kivad jäid keskele. Riided seljast ja sisse. Ooooo, kui uudne ning võimas saunatunne. Pritsime ka veidi vett kividele ja kõrvetame kuuma auruga näo.


Järgmine päev Päike oli veel lahkem ning värvis õlad ja nina punaseks. Inimestega oli nii vaba olla ja võisin kõike öelda kartmata, et see kellegile haiget teeb, kõik mõistsid teineteise häält ning hinge.
Saladus..

Elu keset metsa..

Google otsib asju!

You have to do nothing to fall in love and often there’s either nothing you can do to stop falling in love. It’s very illogical: you suffer from splashes of emotions, doubts, can’t fully control yourself and it’s all because of a person you usually almost don’t know. When we fall in love nature shows all it’s power on us. Sometimes it even goes against our sense when we understand that we can’t expect nothing good from these relationships that it’s the wrong person but still can do nothing about ourselves.

Falling in love is the most natural and the least harmless kind of doping. Yes, it’s not mural, it never looks in the future, in fact it has no future but it gives life some spirit of freshness and youthfulnes

Freedom...

Kell on 7:10 hommik.

Just tulin tuppa. On vaikus. On hommik.
Tahtsin rääkida oma mõttelennust jalutuskäigul vanalinnas ja koju.
Kuid nüüd ei ole sel enam niisugust võimu kui aeg tagasi.
Ehhki nägin Niipalju vanu tuttavaid, et lausa pisar tekib silma. Kõik olid ikka niiviisi nagu siis, kui lahkusin. Ehhki ma polnud ju kaua ära. Kuid siiski, lootsin näha muutusi. Nägin inimesi, kes ei julge olla need, kes nad tegelikult on. Nad peidavad end teise mina taha ära, Sest mõned arvavad, et nad pole piisavalt head, teised arvavad, et nii ongi lahe, kuid ma ei näe mõtet. Ma ei tunnista heaks seda, et seda Kaunist ning Head peita. Teised inimesed just otsivad seda Õiget Inimest, mitte seda, kes ta näitles end olevat. Otsivad seda, kellel hommikul ärgates on juuked sassis. Oleks hämmastav, kui inimestel oleks võimalik leida kedagi, kes ei muutu kelleksi teiseks. Kes ei karda näidata oma sassis juukseid, sest mõnikord just need ongi kõige kõigemad.
Käisin vaatamas päikesetõusu Vanalinna ühel vaateplatvormil. Vaimustav. Soovitan kõigil minna, kes on kusagilt klubist või Levikast välja visatud, see on seda väärt. Istuda seal müüri peal ja vaadelda seda päikest ning linna. Ja neid armsaid punaseid katuseid. Ning tahta näha inimesi, kes hoiavad käest, ning ei karda olla need kes nad tegelikult on. Mina ei tea kunagi, kes keegi on. See on raske. Siis märkad teinekord, et sama inimene on keegi teine. Tahad näha Armastust teiste vastu, hoolivust ning tõe rääkimist. Ei mingit salatsemist ning petmist. Kõik on aus ja Ilus.
Pikk jutt ning mul on sinine käevõru, mis lubab mind tasuta sisse Angelisse, Kuid ainult täna, ning täna on otsas.
Kuid Homme! Homme on alati uus päev.

The greatest mistake you can make in life is to be continually fearing you will make one. (Orkut)

Juubelinumber

Kord leidsin kellegi kirjutisest: "Kui Kahtled, Tuleb Minna"

Seda soovitaksin ka Hingedele, kes astusid NG uksest viimast korda välja.

Võin tuua ennast, kui näide. Kes teab, mis ma läbi tegin, kes ei tea. See oli kõik hea. Ehhki tunne on ikka veidi sinnapoole, et ma polegi kuhugile jõudnud. Ülikool jäi poolikuks, töö eriti hästi ei istu, Reisimine on aga hämmastavalt Tore. Alati võib ju mõelda "mis oleks kui..." mis siis oleks olnud? Keegi ei tea, vaid võib kasutada fantaasiat ja mõelda asju, raisata mõtteenergiat sellele, mida enam kunagi muuta ei saa. Kuid just need 2 aastst, alates kui ma astusin sealt koolimaja uksest välja - on olnud nii kuradima tihedad, ja nii palju uut ja nii Ilus. Ei olekski midagi muud soovinud. Kuid see on olnud. Liigume edasi, tuleb teha valikuid, riskida, kahelda ja mõelda, mis ikka valesti võib minna? Kuid mis on valestiminemine? Ehk tuleks seda võtta kui õpetust järgmiseks sammuks. Kuid kes on see, kes üldse algupäraselt väidab, et see on vale ja too õige?

Osadele soovitan oma vanemaid mitte kuulata ning teha, kuis süda soovib, ja teistele soovitan just kuulata inimesi, kes on teid üles kasvatanud ja alati teie kõrval olnud. Kunagi ei tea.

Mõistkem mu esimese lause jutumärkides osa mõistuse ja moraali piires.

„Ma ei saa su mõtteid lugeda, sa pead ütlema, mida sa mõtled.“

Jah, see on filmist „Twilight.“ Ma vaatasin seda ning pea jäi tühjaks. Panin ta Pesa mälupulgale ja ulatasin talle. Otsisin kotist käekella, tõmbasin jalga tossud ning suundusin välja. Väljas oli juba pime. Õnneks on park kohe järgmisel tänaval. Suundusin sinna, ma ei saanud endast aru, kas tahan joosta või kõndida. Ma kõndisin valgustite all ajades oma varju taga ning püüdes varju eest põgeneda. Kõik tundus tühi, nii seest kui väljast. Käisin edasi kuni avastasin, et kõnnin juba tänaval, kus pole varem olnud. Nüüd ma püüdsin näha kõike. Avasin oma silmad. Tekkis tunne kui mõistus hoiaks mind koos, samas kui süda igatseks karjuda ja nutta. Igatsus, kurbus, pahaolu, ärakasutamine, valed, raha, õnnetus, kuidas ja miks küll just need täna mulle silma tungisid. Istusin natukeseks õitsva puu alla ja vaatasin taeva poole, neid väikesi säravaid täpikesi.

Tulin tuppa ja panin kõrvu kumisema „Slumdog Millionaire“-i soudtracki.

Muide, nad ei öelnud ühtki korda filmi jooksul, et nad armastavad teineteist!!

Norra/kliimamuutused.

Pool of love: The lake at Borebukta on the Norwegian island of Spitzbergen emerged after a glacier melted

filo

The real Harmony, Happiness, Love.

Aga raamatud.

Nad annavad nii palju, kui oskad seda vastu võtta.

Kõik need lood, kõik need laused, kõik need pildid, mis õigesti järjekorda seatud sõnadest võib maalida. Oh õnne, kui leiad aega keset elukaruselli sukelduda teise maailma, just sinu maailma. Sest eks igaüks meist maalib samadest sõnadest erinevaid pilte.

Vahepeal on küsimusele Miks? kõige parem vastus Sest nii On. Mis on On filosoofia?
Just as It Is.


K: Mis takistab inimest oma võimetele ligilähedaseltki elada?
V: Mis on kõige levinum joon inimloomuses? Kas hirm või laiskus?


Meri ei keeldu ühstki jõest.

Film

"Seven Pounds"

Film

"Slumdog Millionaire"

Mhmh..   vaadake.

Seest välja.

„Laps kasvab kodus. Lapse kodu on ennekõike tema ema. Elus on aga nii, et ühel ilusal päeval peab see linnuke pesast välja lendama laia maailma avastama. See periood, mil ta oli ema ja  isa kaitse all, kus ta sai  iseseisva elu alguseks kõik vajalikud algteadmised ja oskused, on pöördumatult läbi. Sellest momendist alates astub laps, kellest on saanud täiskasvanu,  iseseisvasse ellu. Iseseisev elu tähendab ise oma eluga hakkama saamist, ilma tugedeta elu. See tähendab, et me vajame enda elu ise heaks elamist. Kuid teades, et see tugi on ikkagi olemas, saame  sellest teadmisest jõudu oma teel kulgemiseks. Kuhu läheb üks elu käest peksa saanud inimene kõigepealt? Eks ikka oma lapsepõlvemaadele, oma vanematekoju. Sinna, kust ta sai oma alguse. Seal on tal kõige lihtsam aeg maha võtta ja oma tegude või tegematajätmiste üle järele mõelda. Tema päevinäinud vana ja armas ema pakub talle lohutust, tema karm, aga samas ütlemata armas isa soovitab elutargalt veel proovida ja ühel ilusal päeval lendab see linnuke jälle pesast välja.“

- Seest välja

 

vaatad, aga ei näe;

kuulad, aga ei kuule;

mõtled, aga kohale ei jõua;

katsud (kompad), aga ei tunne;

nuusutad, aga ei taju;

maitsed, aga aru ei saa.

 

Olles ametis oma vangide valvamisega ei märka me ei ilu ega elu enda ümber ja sees ning arvame, et seda polegi. 

"Gran Torino"

Hää film.