Raamatujaht

Käisin Raamatukoi poes raamatut otsimas. Ei leidnud. Leidsin hoopis teise.

Loengu looming

Kõik algab lõpust

Ta püüdis mõista mõistmatut,

Avastas korrapäraselt korrapäratu,

elu tundus täiuslikult ebatäiuslik.

Ta sai aru intelligentsest rumalusest,

oli olnud aktiivselt passiivne,

justkui tõusev kukkuja.

Ta märkas enda ümber külmunud soojust,

suhetes küllastunud küllastumatust,

kõik näis selge segadusena.

Autoga Euroopasse

Neljapäev 19.11 Pärast Alkoholiseminari ja väikest jalutuskäiku vanalinnas suundusin korterisse. Avasin MSN-i ja sain teada, et mul on õhtuks külalisi oodata. Oh rõõmu. Kui ta lõpuks Tartust kohale jõudis, jõudis meie jutuajamine selleni, et võtsime auto ja sõitsime tagasi Tartusse. Enne viskasin veel mõned särgid ja sokid kotti. Tartust asusime teele Valga poole, mis kiiresti asendus Valkaga. Sealt edasi läks juba kiirelt, kui avastasime, et ongi juba Poola.

Poola on imedemaa. Seda on vist palju kuulnud. Teed on seal halvad, väikesed ning rekkaid täis. Alati, kui autoga kuhugile sõit, siis loodetakse Poolast võimalikult kiiresti läbi saada. Kuid hea on see, et rekkajuhid mõistavad, et väiksemad autod tahavad neist mööduda, ning sõidavad nii tee ääres kui võimalik - sellest aga tekib väga ohtlik olukord: Kahesuunalisest teest saab ühtäkki Kolmerealine. Mina alguses ei julgenud nii toimida, kuid seda juhtus ikka. Kõige targem on Poola minna sõbraga, ma mõtlen selle all üht väga head GPS-masinat. Ning oleks hea, kui tal on peal kõige uuemad uuendused. Meie näiteks sõitsime öösel kuhugile tupikusse, kus parandati silda, ning tee pealt lihtsalt edasi ei saanud ning tuli teha 60km ring kusagil pisikestel üksikutel metsa-ja põlluvaheteedel. Valminud uued teed ajavad ka segadusse, sest gepsil neid peal pole.

Õhk on seal riigis kuidagi must. Koguaeg on nii udune, ja mõnikord isegi tunned kuidas see õhk on kuidagi saastunud. Kas siis tööstustest või kaevandustest või ei teagi millest. Maanteel on kiirus 90 ning asulates 60. Ehk sellepärast, et seal on väga palju palju asulaid, ning need võtavad palju aega. Kui teepeal süüa tahad, siis on hea, kui sul on Poola raha. Sest kaarti ei taheta palju. Bensiinijaamades saab kaardiga hakkama, kuid nende kõrval asuvates söögikohtades ei saa.

Peale Poolat tuli Tšehhi. Sealt midagi palju ei mäletagi. Kiirelt läbi. Seal on mäed ning suuremad teed hakkavad valmima. Sõitsime seal palju ehitatavatel teedel, kus oli palju kiiruspiiranguid.

Saksamaa: Oh jumal õnnistagu neid Tasuta kiirteid. Saksamaa möödub vägagi kiiresti. Sealsetel Kiirteedel ei ole kiirusepiiranguid. Kui seal nii rahulikult sõita 150 km/h siis sinust möödutakse kui postist. Kõik uhked mesad ja bemmid on ju võimelised lausa üle 200 tunnikiirusega sõitma. Seega proovisin mõnel järel hoida, nii 180 julgesin, kuid siis otsusatsin, et ei ole vist vaja nii sõita, kui auto pole vastav. Kuid jah, nii minnes kui tulles on Saksamaa koht, kust saab sõna otses mõttes läbi kihutada. Mis sest et Rekkad vahepeal teel on, kuid tee on üldjuhul 2 või kolmerealine. Kiirteede ääres on palju puhkekohti, kus saab vahepeal hinge tõmmata ja jalgu sirutada.

Nüüd tuleb järgmisena Prantsusmaa. Oh seda romantilist ja toredat maad. Kiirteed on olemas, kuid maksustatud. Kui saksa äärest tahad täitsa lõunasse saada, siis maksad umbes 50 eurot kokku. Ning kui otsustad neid teid vältida, mille eest raha küsitakse, siis sinu reisiaeg pikeneb umbes 10-20 tundi. Kui sa just mingit salateed ei tea, kust kaudu kenasti otse saab lõunasse sõita. Igatahes on seal kiirteedel 130 kiiruspiirang. Ning nädalavahetuste õhtutel on tee ülekoormatud. Eriti jube on Lyonist läbi sõites. Kui aga jõuad sellisel sügisesel ajal Lõuna-Prantsusmaale, vahemere äärde, siis on RAHU. Ei leidu ühtki turisti, ehhki on jäljed, et siin neid ikka käib. Tundub, et suvehooajal on see piirkond väga popp koht. Nüüd aga välja surnud. Hotellid ja restoranid on kinni. Mõned, kes veel töötavad, on oma hinnad alla viinud. Seal siis meiegi kasutasime olukorda ära ja ööbisime veidikese aja. Kuid muidu ööd autos on väga väsitavad, ei mahu, on külm, ja halb.

Pisike seiklus oli ka meil Avignoni ülikoolilinnas. Kus ma sain parkimise eet 11 eurot trahvi, see on siiani maksmata, Ma ei saa ju sellest trahvist aru, kui see vööras keeles on. Kuid siis veel, kallis TomTom suunas mind vanalinna kus ma suutsin manööverdades auto esiotsale paar kriimu juurde teha. Tundub, et pisikestes linnades seal on autode üleküllus. Kõik kohad on pisikesi autosid täis. Siis on nii raske leida parkimiskohta või üldse teedel liikuda. Isegi hakkas veidi hirmus. Kui teed midagi valesti teel, või jääd kellegile ette, siis nad pistavad kohe prääksuma ja teevad kurja nägu. Nad nagu ei saa aru, et mina olen turist ja mul on load olnud vaid 2 kuud. Nad vist ei saa mu rohelistest vahtralehtedest aru. Kuid mis seal ikka, las nad olla siis nii turtsakad.

Mööda rannikut Hispaania poole on ilus sõita, kui jõuad Püreneede alguskohta. Seal sõidad nii, et ühest aknast näed kalju all merd ning teisel pool sirguvat mäge.

Oh jaa ma suutsin ikka mõlema tahavaate peegliga ka autosid rammida. Vasakuga sõitsin vastu ühe Seati peeglit: minu oma jäi terveks, usun, et ka tema oma. Prema peegliga riivasin üht ust, kui poiss oli parkinud tee äärde ning askeldas seal autos uks pärani lahti. Terve liiklus oli häiritud ning siis kui proovisin vaikselt mööduda (mul oli tee ülesmäkke) siis käis väike kolks. Pärast vaatasin peeglist, et ta tõmbas oma ukse kinni. Kuid kõik on Terve.

Hispaanias kaua ei olnud. Sügis on ka sinna jõudnud. Pole seda 30 kraadist sooja. Kuid tulime ära läbi kiirema tee läbi Püreneede. Püreneedes otsustasme minne kasutada Tomi teadmisi, ning võtsime sihtpunktiks mägitee. See kukkus välja väga hästi. Mööda kitsast mägiteed sõitsin aina kõrgemale ja kõrgemale. Kuni lõpuks jõudsime parklani, kust sai edasi jala turnima minna. Oh kuidas mul seda vaja oli. Seista kusagil kõrgel ja lihtsalt kaugusesse vaadata. Mitte midagi mõeldes lihtsalt olla. Tuul vuhiseb kõrvus ja juustes. Kaugel on näha vahemeri ning teisel pool kõrged mäetipud.

Ühes kivises rannas loopisin kive vette. Järsku avastasin käe alt savilahmaka. Kohe tuli tahtmine midagi sellest luua. Tegime kaks inimest. Panime nad postile seisma. Ja jätsime teistele röömu valmistama.

Tagasitee oli ohutu. Ei hakanud nüüd Tšehhi minema, vaid otse Saksamaalt Poola, kus ma ühes linnas tegin peaaegu avarii. Tagasi eesti jõudes oli hea tunne. Mööda lõuna eesti teid sõites möödusin ka ühest rekkast, kes mulle andis märku, et on ohutu minna, kui olin möödunud Tänasin teda ohutulede vilgutusega. Ta ütles Palun esitulede vilgutusega. Nii Hea oli. Kusagil mujal ma sellist käitumist kahjuks ei kohanud.

Tagasi jõudsime 1. detsembriks.

Kokku sõitsime üle 6500 km.

Raha kulus väga palju (peamiselt kütusele).

Kogemus on asendamatu.

Meel on rõõmus.

Auto on terve.

Kullakallis Euroopa

Ma olen ära.
Ma olen Euroopas.
Sõitsin veidikeseks ajaks ära.
Juba olen olnud ära 6 päeva.
Siin päike igatahes paistab.
Aga Poola ja prantsusmaa liiklus on ikka halvemad kui Kodus.

Päikest ja rõõmu teile!!

Sunday mornings

Avad silmad, näed vaid valget lage ja tunned pisikest raskust oma silmadel. Suled nad uuesti. Tunned, kuidas uus hommikune energialaine igast võimalikust rakust sulle teada annab, et on aeg liigutama hakata. Pärast mõnda hetke veel pikali, vaikselt tõused. Paned mõned päevasemad kerged riided selga. Longid vaikselt kööki, vaatad aknast seda vaikust, mis pühapäeva hommikuti valitseb. Rahulikult valad klaasi vett ja tõusva päikese peegeldusega suurtel klaasmajadel jood selle vee. Kõik teised veel magavad. Vaikuses asetad tühja klaasi lauale ja jalutad akna juurde. Näed linnavaikust. Aknapraost on kuulda pisikest tuulevihinat. Läbi avatud akna paned peoga tuvidele pähkleid aknalauale juurde. Veel jälgid mõned minutid seda tühja vabadust oma peas kui ka vaates, mis aknast sinu silma peegeldab.

Shrink

Öine filmielamus uhiuute lagedega kinos.

"It's all bullshit, and then you die."

"But we're still here. That's something."

Mõistlikult mõistmatu

"Mõistlik inimene kohaneb maailmaga. Mõistmatu inimene kohandab maailma iseendale. Kogu protsess sõltub mõistmatust inimesest." - G. B. Shaw

Lihtne matemaatika

Leidsin oma päevikust lause:

Kui inimene aastas korragi tahab tõesti hää olla...

- J. Rooste

Sellest edasi tuli mõte. Maailmas on 6,8 billionit inimest (6 800 000 000)

Aastas on 365 päeva.

Kui iga inimene oleks aastas ühel päeval hea, siis:

6 800 000 000 : 365 = 18 630 137 Heategu päevas. (võib ka rohkem teha)

Aga maa pindala on 510 072 000 km² sellest 148 940 000 km² maismaad.

Kuid sellest maalast on 14% kõrb ning 27% kõrged mäed ja muu.

Seega on kogu maismaast elamiskõlblik inimesele vaid 59% ning see on:

148 940 000 * 59% = 87 874 600 km² on Maa maismaast elamiskõlblik - umbes muidugi.

Kui nii võtta siis:

18 630 137 : 87 874 600 = 0,212 Heategu päevas km² kohta.

Kuid arvatakse et 2020 aastal elab linnades rahvaarvust umbes 60% siis:

6 800 000 000 * 60% = 4 080 000 000 inimest elaks linnades.

ning 1993 aastal arvati, et linnade all on umbes 1,5% maast, kuid nüüdseks on see äkki juba 2 või 3, või isegi rohkem. Kuid arvestame sellist keskmist 2,5% maismaast on linnad, siis:

148 940 000 * 2,5% = 3 723 500 km² maismaast on linnad. (umbkaudu)

Seega kui 4 billionit elab 2,5% maismaast siis:

4 080 000 000 : 3 723 500 = 1 095 inimest km² kohta linnas. (umbes)

Ja siis saab leida et:

4 080 000 000 : 365 = 11 178 082 Heategu päevas linnas.

11 178 082 : 3 723 500 = 3 Heategu km² kohta linnas.

Võime ka seostada esimese lausega et siis linnades on igal ruutkilomeetril kolm head inimest iga päev. Kuid maakohtades on seega neid vähem. Aga teate mis?! Muudame selle numbri suuremaks! näiteks 100 peale. Poleks paha?!

NB! Kõikides arvutustes ja arvudes võite kahelda, sest viimane mata tund oli umbes 2 aastat tagasi.

Hingedepäev

Sa ei kujuta ette kui hea on Pimedas kruusi veega täita..

Kunagi ei tea, millal see täis saab.

Turult hetkeni

Täna käisin hulkumas mööda linna. Otsimas ja kaemas uusi vanavara ja kirbuturge. Üks on reklaami vähesuse pärast väga väikene. See mis on Rotermanni vanas jahulaos. Siiski sealt ära tulin läbi rotermanni kvartali uhkete ehitiste. Kuulsin juba eemalt, et seal miskit toimub. Jõudsin siis platsile ja näe - Lumi. Isetehtud lumi oli keset väljakut maas ning paljud lumelaudurid ja mäesuuskadega kutid ja tüdrukud seal lõbutsesid. Neil oli sinna ehitatud väike lumerada, ning toru, mille peal nad siis trikke tegid. Hoo said ühest masinast, mis neid algusel tõmbas.

Siis neid tüüpe seal vaadates tuli tahtmine. Suur tahtmine ka ise taasavastada lumesport. Tuli meelde, kuidas Kuutsemäekese peal trikitamas on käidud. Ooo lumi.. tule kiiresti. Saja alla meile peale. Ja siis lõi äkki pähe, et ju siis iga Ekstreemsport tekitab sellise tunde, et sooviks veel ja veel. Mäletan, kuidas Pesaga Uus-Meremaal mäest mägirattaga alla kihutasime. Kuidas seal lumi vastu nägu vihises ja terve keha koos rattaga värises ja tõmbles kivide ja aukude pärast, mis teel meid varitsesid. Mäletan, kuidas sõpradega saime ühe paari rulluiske, siis seadsime suuna kohe rambile, kus end katki ja siniseks kukkusime. Kuidas kord Winter Xdreamil mööda lõuna-eesti järve jooksime ja jää jalge all purunes. Kuidas ma Austraalias krossimotikaga metsarajal mitu korda end katki kukkusin. Kuidas me köiepüramiidil kulli mängisime...

Selliseid hetki on igaühele rohkem vaja. Hetki, kus sa keskendud vaid Hetkeolukorrale. Ei ole olemas olnut või tulevat... on vaid just see hetk, kus sa oled.

Luuleõhtu

On üks koht

keset tuulist merd

ei ähvarda siin ükski oht

ja nähtud pole verd

Siin elavad kõik üheskoos

majakeses ilusas

mis asub väikese metsa sees

keset kõrbe palavas.

Maja ääres kasvavad

kaunid nurmenukud

ning eemal astuvad

valged sokud

Siin üksindust ei tunne sa

sest nimeks sel on soovidemaa.

- Tundmatu

Aeg

On sul mõnikord olnud mahti

vaadata öötaevas säravaid tähti,

nautida taevalaotuse võlu

ning tunda, et elu on ilus…

- Tundmatu.

Mõtted

Mõtted tuleb alati

välja elada –

paberile või pannile

või autoroolis

või diskoteegis

või lõhkudes puid

või pestes pesu –

mida iganes, -

sest pole olemas

rohkemat kandamit

kui mõtete koorem.

- Lea Tabur.

Riski

Mis siis saab, kui..

tõesti on tunne nagu elu on filmis. Kas riskida või mitte? filmis alati riskivad ja 99% juhtudest lõppevad õnnelikult. Kuid kas kartus ebaõnnestumise ees on suur, et ei suuda midagi ette võtta. Äkki eluke siin ei ole nii helde ja tore kui filmides. Aga see vist jääb muidu piinama. Surub end mõtetesse. Ainus võimalus oleks siis üks kahest tagajärjest: Hea või Kõige Parem. On näha, et kaotada ei ole midagi.

Emily Friehl: Honestly, if you're not willing to sound stupid you don't deserve to be in love.

R M

Atlantis - reaalne või mitte?

Lumeinimene - reaalne või mitte?

Tundmatud lendavad objektid - reaalne või mitte?

Kliimasoojenemine - reaalne või mitte?

Armastus - reaalne või mitte?

Lusika väänamine mõttejõul - reaalne või mitte?

Mina tean vastuseid. Minu jaoks. Aga sina? Enda jaoks?

Aken välja

Miks just tollel päeval, kui vaja palju asju korraldada omale kenasti pähe, on tunne, et ei viitsi. Istuks lihtsalt diivanil, soe kibuvitsa tee käes, vaatleks läbi akna kõike seda. Neid pilvi, mis kumavad linna valguse tagajärjel, neid kollaseks ja punaseks värvunud puid, millel iga päevaga aina vähem lehti märgata on... Aga mõtle, kui ma praegu hoopis õpiksin ladina keeles skeleti osi pähe, või loeksin Uurimistöö metoodikat, kas ma ka siis näeksin/märkaksin seda kõike suurt ja ilusat, just sealt samast aknast?

Alati on vähemalt kaks valikut. Ja ikka antakse võimalusi juurde, kui esimesel korral ei mõika kinni haarata.

Everyone wants to be found. - Lost in translation

kolm päeva

Ma tegin seda. Lõpuks ometi. See, mis juba mitu aastat olen tahtnud teha.

See tuli läbi pika bussisõidu, kangete lihaste ja halvasti magatud öödega.

Nägime Live-is Superstaari saadet, osakest Supermodelli saatest mida meile esitasin energiajooke tarbinud lapsed.

Kolm päeva, iga päev uus tunne ja uued mõtted.

Kuid 42,195km on selleks korraks läbi.