Ajateenimine vs ajaraiskamine

Olen Ajateenia. või Ajaraiskaja? - Selles ma veel täpselt aru pole saanud, kuid tundun kalduma ikkagi selle teise asja poole. Olen hoidunud ajateenistusse minekust juba mitu aastat, kuid nüüd nad said mu kätte. Anti mulle 2 kuud aega kõik korda ajada ja siis minekut teha tsiviilelust.

Tahti mind alguses Jõhvi saata. Mina aga olin vastu ja mind suunati Kuperjanovi. Päeval, mil ma Võrru jõudsin olin ma magamata ja kuidagi vihane või miskit halba emotsiooni täis. Ma polnud ainus. Võrus aga olid kohad suhteliselt täis ja mind saadeti siis bussiga Paldiskisse. Kohale jõudsime öösel ning siis seal koos sääskedega riietusime sõjaväevormi. Esimesed päevad olid nii totrad. Kui ajuvaba süsteem see ikka on.

Nüüd olen oma SBK ehk siis sõduri baaskursuse läbinud miskisuguse hõbemärgiga, mis mitte midagi ei loe. Olen olnud ajateenistuses 10 nädalat. Hetkel on puhkus, mis kestab 14 päeva, kui ei juhtu, et keegi meid ründab. See rääkimine ja olemine on seaöl täpselt nii nagu iga hetk hakkaks keegi meid ründama ja sõda läheb lahti, siis meie peame jooksma. Alati peame teada andma kus me asume. Me ei ole inimesed vaid oleme sõdurid või võitlejad.

Kui tundub, et sõjavägi või ajateenistus on selline ilgelt täpne kellasüsteem, siis selles te eksite. Või vähemalt mina eksisin, et kui seda arvasin. Tegelikkuses on minu arvamus sellest täielikult muutunud. No äratus ja öörahu on küll kivist ajad kuid kui näiteks on kusagile väljasõit, siis küll ei tea mis auto peale tuleb rühmaga või jaoga ronida, ning mõnikord isegi polegi ruumi ja tuleb tagasi tuppa ootama minna, et kuna auto teise ringiga tagasi tuleb. Oleks siis juba ennist kõik ära arvestatud aga ei. Hilinemist ja segadust on suhteliselt palju.

Et kõik oleksid võrdsed - kõik sõdurid. Kõik peavad olema koledad. päev enne puhkust aetakse kõigil pea kiilaks. Et kõik saaksid end peita või ei lähekski välja inimestega suhtlema ja lõbutsema - puhkama. Mina näiteks nüüd kannan mütsi. Sest mulle tõesti ei meeldi olla kiilakas. Ning ma pole ainus. Meie rühmale ei olnud mingiks ajaks antud vihmaülikondasid, siis ükskord õhtusel rivistusel suure vihmaga olime meie ainukesed, kes ei kandnud vihmaülikondi ja külmetasime ja seisime seal teiste seas. No ega me vett ju ei karda, kuid rohkem oli asi põhimõttes.

Mis ma olen ajateenistuse jooksul õppinud või kogenud.
Hmmm, ma olen saanud relvaga tulistada - mis mind eriti ei huvita. Igav tegevus.
Füüsiline vorm on paremaks läinud - jaksan vaid rohkem kätekõverdusi teha, kuid joosta enam ei jaksa sellises tasemel, mis ma enne ajateenistust jaksasin. (terve ajateenistuse jooksul oli meil vist 4 kehalist kasvatust, ning joosta lubatakse vaid ümber parkla, mis on mingi 250m ring asfaldil)
Olen õppinud hoiduma inimestest, kes oma võimu ära kasutavad. Ning olen kindel, et ma end kaitseväega ei seo, ehhki mul on veel 8-9 kuud veel aega teenida.
Kompassiga olen õppinud orienteeruma ja igast muid asju, mis seda puudutab - see on hea.
Voodirallid ja muud sellised jamad täiesti ajuvabad - need ei anna mitte midagi juurde.
Ühes taktis marssimine ei ole minu arvates tulevases elus väga kasulik oskus.

Kui te veel teaksite, mis ma oleksin ja kus ma oleksin, kui ma poleks teenistusse läinud. Sellele mõelda on juba halb. Enam pole miskit eriti teha.

Nagu nemad seal kordavad, Mis ei tapa, teeb tugevaks.

Afganistanis said ühed sõdurid surma, üks neist noorem kui mina. See tegi kurvaks ja pani mõtlema mis neid sinna küll ajab. See ei saa olla vaid raha pärast. Sest Austraalias saab sama raha ja rohkemgi veel lihtsate ja huvitavate tööde eest, mis ei ole nii suure surma saamise riskiga. Kas tõesti riik suudab neile sellise ajupesu teha. Astuda mõtetusse sõtta, kuhu meil asja ei ole.
Märganud olen ka seda, et see keskkond seal nagu paneb iseenese elu väärtust madalamalt hindama. Ka mind on see mõjutanud. Nagu ei hooliks iseenese elust enam nii palju, see on nagu üks toakärbes.

Hesburgeri taga kilekotis..

Kuidas väljendada rõõmu?

Või kuidas seletada ilu?

Või üldse, kuidas saab sõnadesse panna teatud asju. Sõnad on ju nii piiritletud ning kohati ka kaheti mõistetavad. Peaaegu et tühjad häälikud, millele oleme tähenduse juurde mõelnud. Oleme oma maailmast kaotanud oskuse mõista.. sõnadeta.

Rõõm! - seda tunnet olen hetkel täis, juba mitmendat päeva järjest. Ning mul on põhjust ka.
Kuid kui kaugemale mõtlen, siis see rõõm tuhmub. Ning mis saab kokku? suhteline tohuvabohu. Kuidas sellist emotsiooni väljendada? Kas ongi üldse vajadust.

Kuid ma olen oma aega väga hästi kasutanud. Seda vähest, mis veel alles on. Kuid nüüd ma lihtsalt olen. Seda olemist on mul vaja. Trajektooriks kujunes seekord Tallinn-Türi-Pärnu-Häädemeeste-Tallinn-Maidla-Kuressaare-Mändjala-Kõruse-Panga-Orissaare-Häädemeeste-Tallinn. Ning kõigist nendest kohtadest saab kirjutada loo, kuid seda ma veel ei tee.

Tuberkuloited "Ole mu silmades"

2010 Jaan

Enam ei teagi, kas plaanida selliseid päevi, või mitte. Sest olen kogeda saanud, et plaanid tavaliselt ei taha hästi minna niiviisi, nagu nad olid ette kujutatud. Kuid kui ei tee plaani, siis ikkagi ootad midagi, et juhtuks. Seekord oli mul varuplaan. Ning siis veel igast asju ja kohti ja inimesi. Kuid lõpuks jäin ma ikkagi omadega, kellega ma elan ja on ohutu. Ei teagi miks ma nii kerge tee valisin. Kuid mis seal ikka. Sõit algas kuue paiku õhtul, kui kõik ettevalmistused olid tehtud. Enne kaheksat pidime olima järjekorras, et sõita praamiga saarele. Saime uue "Saaremaa" laevale. See uhkus lõhnas veel keemia järgi, nii uus oli too. Sellega kihutasime mööda vett. Tee peal ma hullult mõtlesin, et kuhu saarel minna, et miskit tegevust oleks. Kuid ma otsustasin jääda teistega. Leppisin sellega, mis mulle ette kanti. Magajäämise hetkeni olime Mändjala kämpingust umbes 6 korda mööda sõitnud. Küll kord kuhugile võõraste hoovi, kus me sõime. Seal ei võetud meid väga sõbralikult vastu, sealsed inimesed olid veidi kinnised ja omas turvalises seltskonnas. Ma usun, et nad olid väga toredad ja huvitavad, kuid nad ei andnud võimalust nendega tuttavaks saada. Küpsetasime liha ja kui see oli õgitud, sõitsime randa. Hakkas juba hämarduma. Linna külasimman oli. Lõke, inimesed, muusika (sült), ning tuttavad. Eesti on väikene. Ei oleks neid oodanud kohata. Hommik oli kämpingus ja ilusa sooja ilmaga. Esimene asi oli merevee soojuse proovimine - ei olnud miskit nii külma. Päeva veetsimegi rannas liiva sees hüpeldes ja vees sulistades. Harjutame ikka seda uut avastust, mis ma üksäev tegin. Vaja läheb võimlemispalli, liiva, auku ning hüppajat. Hästi vägev oli. Sõitame veel mööda saaremaad ringi. Ostame odavaid hambaharju. Räägime poistele tähtsatest asjadest. Karujärve pidu lõppes jube vara. Pidula forelli brasiilia pidu oli tasuline ning palju inimesi polnud näha. Päeva lõpetame katkise rangluu ja Kuressaare haiglaga. Ning kusjuures ma ei ole kunagi nii varase praamiga sõitnud varem (kell 5.00, no tegelikult ma vist magasin kogu selle sõidu. Kuid igatahes on kõik hästi ja jääb ootama uut seiklust.

I am running against time.
I am running out of time.

See ongi See

Ma olen kuristiku äärel.. olen libisemas..
Päevad jooksevad liiga kiiresti mööda, tuues midagi lähemale, mida ma ei taha.
Tahan sellest viimasest ajast nii palju, et ma vist ei suuda midagi saada.

Päev algab kell 8, kui 6 tundi und seljataga. Ja nii mitu päeva järjest. Ehhokardiograafiat tehti mulle. See on nagu rasedad käivad piilumas, kas kõik on lapsega korras või mis sugu ta küll tuleb. Kuid minul ei olnud seal pildil väikest uut elu. Oli vaid kahe koja ja vatsakesega süda. See oli alguses suhteliselt veider vaadata iseenda südant, ja kuidas ta töötab. Õde ja arst mõõtsid igast asju. Viga ei leita. Väidetavalt on kõik hästi. Info saadetakse arstile. Olete vaba.

Korterisse jõudes pole enam mingit tuju. Panen filmi jooksma. Alice. Lewis oli ikka paraja Imedemaa välja mõelnud. Mulle meeldisid lendavad kiikhobused. Lugu ise nagu lugu ikka. Muinasjutt, kuhu satume, kui väga tahame. Võimalusi selleks leidub mitmeid.

Ilm ei kutsu päevitama, ehk sellepärast et täna pole veel ükski rohulible siin sooja päikesekiirt kohanud. Hall ja mürane.

Kuid mul on saladus.

Elu on ikka nii vaheldusrikas. Kord saab nutta, hetk hiljem juba naerda. Inimesed tänaval - kord nad naeratavad sulle siiralt. Teine kord saad kurja pilgu. Päike ja pilved mõlemad võitlevad selle eest, keda me rohkem näeme. Öö ja päev on alati sõbrad ja leidnud juba kokkuleppe, kes millal end ilmutab.

Ja panen Õuna-Maasika-Šokolaadikoogi ahju.

Rahus ja üksinda

Ka mina olen vist nüüd üks nende seast, kes üksi vaatab filme. Tänase filmi jooksul ma seda mõistsin. Täielikult. Olen juba tegelikult tükk aega filme üksi vaadanud, kuid kui elad koos inimestega, siis ikka juhtub, et kellegil pole ka midagi muud teha ning ta jääb ka seda vaatama. Kuid on ka palju filme, mis ma olen üksi vaadanud. Ning just miskipärast need filmid on rohkem mõjunud. See oleks kui juhus või miski muu, kuid alati, kui üksi hakkan miskisugust vaatama, siis ma kas ei suuda oma rõõmu talitseda, või tönnin tükk aega ja vaatan ringi, et ega keegi mu pisaraid ei näe. Kuigi tean, et olen üksi. Üksi olles nagu väljendan oma emotsioone palju rohkem, kui kellegagi olles. Veider. Või on asi filmides, et kui kellegagi koos vaatan, siis satub just selline film, kuhu sisse ma ise ei suuda minna. Aga üksinda olles satuvad filmid, milles ma samastun ja emotsioonid vallanduvad. Just tönnisin kurva filmi lõpus. On küll tunne, et peaks seda jagama kellegagi, kuid siis kui järele mõelda, siis äkki just seda oligi mul sel hetkel vaja. Üksinda läbi elada oma emotsioonid. Kellegagi äkki ei oleks olnud see päris sama. Oh seda rõõmu, mis ma tunnen. Ja energiat, mis ma just sain. Äge.

Elu ei ole ju värvusetu?!

To dream anything you want to dream- that is the beauty of the human mind. to do anything you want to do - that is the strength of the human will. to trust yourself to test your limits - that is the courage to succeed. - Bernard Edmonds 




Don't rely on someone else for your happiness and self worth. only you can be responsible for  that. if you can't love and respect yourself - no one else will be able to make that happen. accept who you are completely; the good and the bad, and make changes as you see fit - not because you think someone else wants you to be different. - Stacey Charter

"Life is pure adventure. The sooner we realize that, the quicker we will be able to treat life as art." Maya Angelou

Kaardid räägivad

Üks päev ma mängisin kaartidega. Sellistega, mis midagi head ja tarka ütlevad.
Korjasin välja mõned laused.

"Nii pisike pea - nii palju asju. Mõtle mõtete üle, mida sa mõtled!"

"Iga päev tuleb astuda täiesti tundmatule maale ilma kaardi ja teejuhita."

"Mine sinna kus ahvid sind ei sega."

"Tee midagi täiesti tähtsusetut."

Aedvili

Film "Garden State"

Kui palju on maailmas erinevaid valikuid ja võimalusi. Kui palju on maailmas erinevaid inimesi. Kui paljusid mõistetakse valesti ja antakse vale diagnoos.

Andrew Largeman: Fuck, this hurts so much.
Sam: I know it hurts. But it's life, and it's real. And sometimes it fucking hurts, but it's life, and it's pretty much all we got.

ööjooks

Eila aga kell 01.07 (või on see juba varahommik) oli tunne minna välja. Nii ma siis viskasin riided seljast ja asendasin need teistega. Sellistega, millega ma jooksmas käin. Nii ma siis alustasin trenni kell 01.16. Oh Kui teistmoodi on joosta südaöösel mööda tänavaid, mis päevavalguse all näivad nii tavalised ja lühikesed. Kuulda kuidas linn magab. (kusagil ikka keegi kisab, takso kihutab mööda, iseenda jalad matsuvad iga sammuga vasta maad, isegi linnud laulsid) Ma ei olnud üksi sellise idee peale tulnud, sest joostes üle raudtee, tuli mulle vastu veel keegi, kes tegutses nagu mina, oli end jooksuriietega ümber mässinud ja sörkis mulle vastu. Me viisakusest ja austusest teise liigutaja vastu tervitasime naeratusega ja liikusime omi teid mööda edasi. Öö on ikka nii teine maailm. Nägin ka Siilipoissi, kes varjus puu taha, kui ma teda kogemata hirmutasin.

Tädi käest tõin ja bussisõit temaga möödus. Hea.


Õnneks olid veel mõned pannkoogid eilsest alles. Mis sest et juba külmad. Head on nad ikka.

Kultuur kultuur kultuur

Roheline on see maa

Siiruviiruline seest ja suvine udu väljast.

Iga päev on miski muutunud - kuid nüüd midagi rohkem kui vaid ilm.

Praktikaaeg möödumas on Tartumaal.

Rongisõit sinna ja tagasi. Kuid nendel retroistmetel, mitte uutel sinistel.

"Soome keel on ära rikutud eesti keel" ütles mulle pruunisilmne tüdruk, kelle naeratus lõi särama maailma.

Pannkoogiauruses köögis on tore häid mõtteid mõelda. Järgmine kord ole ka minuga!!

Igatsus on imeline asi.

Metropia

Veidralt lahedasti tehtud film. Ja selle idee autorile ka kummardus, kuigi see polnud suurem asi, oli vaatamist väärt.

Teisel minutil oli seal "SuperCall" ka Tallinnas.

Pildid filmist "Metropia"

Elujoru

Kui lõpuks tunned väsimust,
mis tuli enda valikust.

Kui lõppes reede,
oli õhus palju keerde.

Lõppes kõik sellega,
kes käib kellega.


Neljapäeva hommikul labidas ja asfalditükk ning osalesime öösel kõhukavõistlusel ja veelimbos.
Reede hommikul trenn ja öösel vanalinna tuli.
Laupäeva hommikul Tallinna päev, ujumine Pirita jões ja hiljem köielkõnni masina lahti-kokkupanemise maraton ning öösel erinev alkohol ja magamine puupörandal.
Pühapäeva hommikul jogurt ja trenn.
Hetkel väsimus suur ja lasagne ahjus valmimas.

Tsirkust ja Leiba!

Järgmine kord...

Nüüd kevad järgmine aasta tuleb ja näeb, kuidas mu puud on end sirgu ajanud ning juured sügavamale maasse surunud.

Järgmine kord ma räägin neile, kuidas sääreluuümbrise põletik ei lase mul ajateenistusse astuda. Kui nad mind vaid usuks.

Ehk suudan oma tundeid järgmine kord vaos hoida, sest need teevad lõpuks suhteliselt suure kraatri sinna, kus on kõige valusam.

Ei ütle mõtlematuid asju, et keegi jälle saaks ustega prõmmida ja solvuda.. järgmine kord.

Olen järgmine kord rohkem motiveeritud selle kõrge hariduse tagaajamise mängus.

Järgmine kord olen tähelepanelikum.

Järgmine kord ...



"Can't be juggling blood and fire all the time"

Cliffhanger

One day while walking through the wilderness a man stumbled upon a vicious tiger. He ran but soon came to the edge of a high cliff. Desperate to save himself, he climbed down a vine and dangled over the fatal precipice. As he hung there, two mice appeared from a hole in the cliff and began gnawing on the vine. Suddenly, he noticed on the vine a plump wild strawberry. He plucked it and popped it in his mouth. It was incredibly delicious!

Inspirational story

He, Who Sees

Mulle väga meeldib, kuidas noored inimesed oskavad end väljendada paberi ja pliiatsiga. Kui targad nad tegelikult on. Ning mis nad kõik oskavad seostada ja kokku võtta. Kuidas nad on aru saanud maailmast ning selle jätkusuutlikkusest. Kuidas nad vaatavad peeglisse ja näevad iseend, täna.. homme.. Nad oskavad täpselt kirjeldada, mis neile rõõmu toob ja mis neile ei meeldi. Ning nad enam ei mõtle vaid iseendast vaid toovad mängu ka ümberolevad isikud. Perekonna. Lähedased. Isegi võõrad. Huumor - väike nali ei jää varju. Elu on väga humoorikas ning seda ei tasugi alati tõsiselt võtta. Seda nad teavad.

Skypargi 70 tagurpidi saltot ning Pedafolk ei käi järjest, kui järgmine päev peab kell 6:20 ärkama ja minema tundi andma.