Viimastel aegadel

Kell on 2:22, pühapäeva varahommik. Tegin omale sooja tee - ChaoMing on seal paki peal kirjas, ega täpselt ei teagi, mis seal sees on, kuid maitseb hea.

Novembri lõpp ja juba on lumehanged lõputud. Kahju vaid sellest, et maapind ise ei ole veel külma tundnud, ning nüüd vaikselt soojendab seda lund altpoolt. Kuid eks ka tuleb sellele lõpp. Lumelangemine on mind alati lummanud - see on vist teine selline nn minu enese hetk, kus ma end tunnen vabalt ja piiritult. (Kõige paremad kohad on mäetipud) Ka praegu langeb lumi. Tänavavalgustite all on seda kõige paremini märgata. Lihtsalt jälgid seda muutumist. See on nagu elu, alati muutuses.

Algab vist esimene advent. Tahtsin peale mandariinide ka piparkoogitainast osta, kuid ei leidnud seda poest ülesse. Mõtlesin, et teen omale jõulumeeleolu. Pean seda tegema, sest võib juhtuda, et Meie kallis riik teeb nii, et enne puhkust välja rohkem ei lasta. Mingid mehed, ei suuda veel aru saada, et ärajooksmisega teevad nad liiga nii endale kui ka meile kõigile, kes me seal passima peame. Aega teenimas. Kuid alati tuleb ju loota paremat. Mõned väidavad et juba tulebki elada parimas. Kuid ma pole veel otsustanud, kuidas parem on.
Teenistuses on asjad muutunud - mehed on rohkem närvilised ja tülisid tekib rohkem. Kas see tähendab, et mõned hakkavad murduma, või siis nad lasevad oma päris minal mängu tulla. Muudavad oma karakterit, mis meile peale on sunnitud. Teise vaatuse lõpuni peaks olema veel kolm nädalat. Siis on veel ees kaks vaatust, millest viimase oleme ehk reaalselt tegevuses. Või siis autoroolis.

Ma tahaksin oma ümber inimesi, kes mind kaasaksid igasugustesse tegevustesse. Ma rohkem pean silmas kunsti või kultuuri. Kes oleksid rõõmsad ja hakkajad. Nendega koos läheks ja maaliks kell 4 hommikul Kadriorus pargipinki, või kellegagi läheks linnahalli katusele ja tantsiks, või võtaks kaasa hunniku paberit ning voldiks nendest vabaduseristi juures suure elevandi, või...

Teenimisest

Postimehes 13. oktoober.


"Miks pööratakse ebaproportsionaalset tähelepanu välimuse pisiasjadele, nagu habemekarvade pikkus, saabaste läige ja muu, millel lahingupidamise seisukohalt ei  paista olevat erilist tähtsust?

Eelkõige distsipliini, korra, ühtsuse ja hügieeni saavutamiseks. Ka lahinguväljal on nendel asjadel suur tähtsus. Kui vastane näeb hooldatud sõdurit, järeldab ta sellest, et meie võitlejad söövad hästi, jõuavad enda eest hoolt kanda, nende motivatsioon on kõrge ja neid võita on võimatu ülesanne."

Kas tõesti on nii? See vastus ajab mind küll naerma. Lahinguväljal on tähtis see, et saapad oleksid puhtad ja habe aetud. Selle jaoks on rohkem aega, kui vastast lasta.


Veel oli seal samas lehes ka kirjas lause, mida ma ise praktiseerin. Ehk siis keegi suur võll ütles lõpuks nii, et tugevamatel sportlastel ajateenistuses vorm langeb. Nii ta on. Mul on kõht, mida ma pole varem kandnud.

Juustumaitselised pähklid

Aga mina sain täna peaaegu ootamatult tasuta jäätise!

Naljakas on olnud viimane aeg. Mu mõte on hästi palju huvitavaid ideid ja ilusaid lauseid loonud, kuid kahjuks pole neid kirja kusagile pannud. Ehk see on seepärast, et rivis ei kirjutada. Kuid pea töötab nagu hull. Ja kui jõuan kusagile, kus on võimalus see paberile märkida, siis on pea tühi. Ning tavaliselt on päevaplaanis ka miski muu ajuvaba tegevus.

Mõnikord on tunne nagu see oleks üks suur näidend. Ja mina olen sinna lavale lihtsalt lükatud - ilma käsikirja ega proovideta. Vahetevahel on see ikka nii naljakalt ebainimlik. Kuid kui sul on ümber inimesed, kes ka seda võtavad kui näidendit, siis on mõnus lihtsalt kõik mööda lasta. Ainuke asi millest kahju hakkab.. on aeg.

Homme jooksen. Paidest Türile. Ja loodetavasti sõidan Rongiga.

Loomisest..

Kindlasti olete kuulnud lugu paberlinnust. Ka minul on üks lugu temast. Ta kaitseb ja valvab. Teda ehitades ma nägin vaeva, ma higistasin pisaraid ja mul kulus paberit. Tema - selle kõige viimase versiooni ma tegin täiusliku. Eelmised kahjuks ei jõudnud nii kaugele, et ma oleksin neile hinge sisse puhunud. Kuid tema, see Kaunis olevus toa keskel, ta tunnetab vähimatki õhuliikumist ruumis, ta tantsib - kui on tunda rõõmu, ta tunneb kaasa - kui on õhus kurbust. Ta on Looming Hingest.

Usun, et ka teil on Käed, mis mõningatel hetkedel soovivad luua muusikat, joonistada maagilisi pilte, voolida savist jõehobusid või lihtsalt hoiavad kahvlit, millel on kartul. Kõik see aitab meil väljendada seda, mis või kes me oleme. Olla üksi, koos kitarriga, mis sest et mängida ei oska, on hea tunne. Sa kuuled, kuidas sinu enese käed teevad muusikat, mis sest et see võibolla ei ole just kõige meloodilisem. Tulemus on Kaunis - alati.

The Wind

Crash: What's that noise? 
Buck: It's the wind. It's speaking to us. 
Eddie: What's it saying? 
Buck: I don't know. I don't speak wind.


from Ice Age 3


Recommended.

Ma olen Katki

Tuleb välja, et mõnikord on nii..

Sul on eesmärk, ning sa meeletult tahad seda, või selleni jõuda. Sa oled sisimas kindel, et kui sa selle saavutad, siis oled nii sina kui ka sellega seoses inimesed õnnelikud ning rõõmsad. Sa näed ropult vaeva, et see õnnestuks ja töötaks. Nagu roniksid puu otsa, millel alatasa oksad ära murduvad. Sellel teekonnal ei ole midagi inspireerivat ega tujutõstvat. Kuid sa lähed edasi, sest eesmärk on ju silme ees ning see annab selle ainsa jõu, mis edasi viib. See lõpppeatus on ainuke, mis sind elus hoiab. Ainuke asi, mis sulle korda läheb. Just nimelt, see on nagu see tunne, mis viib sind sinu armsama juurde, Sa oled kõigeks võimeline, peaasi, et sinna jõuaks.

Aga eesmärgini jõudes. Kõik variseb kokku. Ei ole olemas õnne ega rõõmu. Jõudes puu latva, sa kukud sealt alla. Su armsamale ei lähe enam korda, et sa seal oled. Kõik su visioonid ja oletused on purustatud ning olematud. Sind valdab frustratsioon ning pettumus. Sa oled. Sihitult. Nutt kurgus. Kõigest väsinud ja kurb. Sind painavad küsimused: Miks? Milleks? Aga ma nägin ju nii palju vaeva.. See oli ju kõik mille nimel ma tegutsesin.. Mida ma nüüd peale hakkan.. Miks? Miks? Miks?

Kell oli just 11:11. Ma soovisin.

Midagi kõrva taha

the fact is, that to do anything in the world worth doing, we must not stand back shivering and thinking of the cold and danger, but jump in and scramble through as well as we can.
-robert cushing

if we all did the things we are capable of, we would astound ourselves.
-thomas edison

freaky like me

Aknast välja silmates on näha kollaseid lehekesi langemas. Suvi ongi peaaegu otsas. Puud muudavad end värvirohkeks. Ja langetavad lehed. Veel veidi ja saame koos minna lehti riisuma.

Tean, kuidas sa end tunneksid, kui ma iseennast kaotan. See, kuidas me sõrmed on ühenduses, kui kätest hoiame. Me näeme seda sama valget karikakra õit. Sellel pole tähtsust, et oleme kaugel. "Näen, et sa seisad metsade ja niitude vahel. Tunnen, kuidas sa võid lõhkuda kõik." Kõnnin vaikselt edasi. Kuulen oma samme ja mõne üksiku piisa kukkumist.

Olen näinud julgust, mis järgib intuitsiooni.
Olen kuulnud liblikatest, kes muutuvad lindudeks.
Olen olnud keegi, kelle silmist purskab igatsust.
Olen seisnud paigal, ilma vabaduseta.


I can´t change what I was.

i'll tell you what the end of the world will be like.

it will be a final moment, both terrible and heartbreaking. absolute chaos. people running as fast as they ever have, cars filling every road and freeway, phone lines backed up trying to process millions of calls, fingers flying over keyboards, thumbs texting like rapid fire, long lines of people trying to cram themselves into subways and airplanes. all of them trying to tell someone else,

"i love you."

it's not the end of the world yet, but don't wait until then to tell them. the worst thing isn't the end of the world. it's what you didn't finish - what you didn't say when you had the chance.

- LTC

42,195 km

Jooksupidu on lõppenud.

Ise ületasin end ja tegin midagi, mida olin juba ammu tahtnud teha.

Jooksin Maratoni. Ajaks sain 3:19:11 ning 132. koht.

Hästi huvitav oli. 10 esimest kilomeetrit tuli kuidagi nii kiiresti ja juba oligi teine ring ning jalad hakkasid krampi tõmbama. Kuid ma polnud ainus. Lõpuks sain jälle hoo sisse ja ületasin kergelt finišijoone. Vahepeatustel sõin igast asju, mida ma ennist polnud näinudki. Ju need siis andsid energiat.

Kuid nüüd on hea olla ja valu jalgades. Treener ka ütles, et homme on hullem. Juba ootan seda homset.

Äge.

Ajateenimine vs ajaraiskamine

Olen Ajateenia. või Ajaraiskaja? - Selles ma veel täpselt aru pole saanud, kuid tundun kalduma ikkagi selle teise asja poole. Olen hoidunud ajateenistusse minekust juba mitu aastat, kuid nüüd nad said mu kätte. Anti mulle 2 kuud aega kõik korda ajada ja siis minekut teha tsiviilelust.

Tahti mind alguses Jõhvi saata. Mina aga olin vastu ja mind suunati Kuperjanovi. Päeval, mil ma Võrru jõudsin olin ma magamata ja kuidagi vihane või miskit halba emotsiooni täis. Ma polnud ainus. Võrus aga olid kohad suhteliselt täis ja mind saadeti siis bussiga Paldiskisse. Kohale jõudsime öösel ning siis seal koos sääskedega riietusime sõjaväevormi. Esimesed päevad olid nii totrad. Kui ajuvaba süsteem see ikka on.

Nüüd olen oma SBK ehk siis sõduri baaskursuse läbinud miskisuguse hõbemärgiga, mis mitte midagi ei loe. Olen olnud ajateenistuses 10 nädalat. Hetkel on puhkus, mis kestab 14 päeva, kui ei juhtu, et keegi meid ründab. See rääkimine ja olemine on seaöl täpselt nii nagu iga hetk hakkaks keegi meid ründama ja sõda läheb lahti, siis meie peame jooksma. Alati peame teada andma kus me asume. Me ei ole inimesed vaid oleme sõdurid või võitlejad.

Kui tundub, et sõjavägi või ajateenistus on selline ilgelt täpne kellasüsteem, siis selles te eksite. Või vähemalt mina eksisin, et kui seda arvasin. Tegelikkuses on minu arvamus sellest täielikult muutunud. No äratus ja öörahu on küll kivist ajad kuid kui näiteks on kusagile väljasõit, siis küll ei tea mis auto peale tuleb rühmaga või jaoga ronida, ning mõnikord isegi polegi ruumi ja tuleb tagasi tuppa ootama minna, et kuna auto teise ringiga tagasi tuleb. Oleks siis juba ennist kõik ära arvestatud aga ei. Hilinemist ja segadust on suhteliselt palju.

Et kõik oleksid võrdsed - kõik sõdurid. Kõik peavad olema koledad. päev enne puhkust aetakse kõigil pea kiilaks. Et kõik saaksid end peita või ei lähekski välja inimestega suhtlema ja lõbutsema - puhkama. Mina näiteks nüüd kannan mütsi. Sest mulle tõesti ei meeldi olla kiilakas. Ning ma pole ainus. Meie rühmale ei olnud mingiks ajaks antud vihmaülikondasid, siis ükskord õhtusel rivistusel suure vihmaga olime meie ainukesed, kes ei kandnud vihmaülikondi ja külmetasime ja seisime seal teiste seas. No ega me vett ju ei karda, kuid rohkem oli asi põhimõttes.

Mis ma olen ajateenistuse jooksul õppinud või kogenud.
Hmmm, ma olen saanud relvaga tulistada - mis mind eriti ei huvita. Igav tegevus.
Füüsiline vorm on paremaks läinud - jaksan vaid rohkem kätekõverdusi teha, kuid joosta enam ei jaksa sellises tasemel, mis ma enne ajateenistust jaksasin. (terve ajateenistuse jooksul oli meil vist 4 kehalist kasvatust, ning joosta lubatakse vaid ümber parkla, mis on mingi 250m ring asfaldil)
Olen õppinud hoiduma inimestest, kes oma võimu ära kasutavad. Ning olen kindel, et ma end kaitseväega ei seo, ehhki mul on veel 8-9 kuud veel aega teenida.
Kompassiga olen õppinud orienteeruma ja igast muid asju, mis seda puudutab - see on hea.
Voodirallid ja muud sellised jamad täiesti ajuvabad - need ei anna mitte midagi juurde.
Ühes taktis marssimine ei ole minu arvates tulevases elus väga kasulik oskus.

Kui te veel teaksite, mis ma oleksin ja kus ma oleksin, kui ma poleks teenistusse läinud. Sellele mõelda on juba halb. Enam pole miskit eriti teha.

Nagu nemad seal kordavad, Mis ei tapa, teeb tugevaks.

Afganistanis said ühed sõdurid surma, üks neist noorem kui mina. See tegi kurvaks ja pani mõtlema mis neid sinna küll ajab. See ei saa olla vaid raha pärast. Sest Austraalias saab sama raha ja rohkemgi veel lihtsate ja huvitavate tööde eest, mis ei ole nii suure surma saamise riskiga. Kas tõesti riik suudab neile sellise ajupesu teha. Astuda mõtetusse sõtta, kuhu meil asja ei ole.
Märganud olen ka seda, et see keskkond seal nagu paneb iseenese elu väärtust madalamalt hindama. Ka mind on see mõjutanud. Nagu ei hooliks iseenese elust enam nii palju, see on nagu üks toakärbes.

Hesburgeri taga kilekotis..

Kuidas väljendada rõõmu?

Või kuidas seletada ilu?

Või üldse, kuidas saab sõnadesse panna teatud asju. Sõnad on ju nii piiritletud ning kohati ka kaheti mõistetavad. Peaaegu et tühjad häälikud, millele oleme tähenduse juurde mõelnud. Oleme oma maailmast kaotanud oskuse mõista.. sõnadeta.

Rõõm! - seda tunnet olen hetkel täis, juba mitmendat päeva järjest. Ning mul on põhjust ka.
Kuid kui kaugemale mõtlen, siis see rõõm tuhmub. Ning mis saab kokku? suhteline tohuvabohu. Kuidas sellist emotsiooni väljendada? Kas ongi üldse vajadust.

Kuid ma olen oma aega väga hästi kasutanud. Seda vähest, mis veel alles on. Kuid nüüd ma lihtsalt olen. Seda olemist on mul vaja. Trajektooriks kujunes seekord Tallinn-Türi-Pärnu-Häädemeeste-Tallinn-Maidla-Kuressaare-Mändjala-Kõruse-Panga-Orissaare-Häädemeeste-Tallinn. Ning kõigist nendest kohtadest saab kirjutada loo, kuid seda ma veel ei tee.

Tuberkuloited "Ole mu silmades"

2010 Jaan

Enam ei teagi, kas plaanida selliseid päevi, või mitte. Sest olen kogeda saanud, et plaanid tavaliselt ei taha hästi minna niiviisi, nagu nad olid ette kujutatud. Kuid kui ei tee plaani, siis ikkagi ootad midagi, et juhtuks. Seekord oli mul varuplaan. Ning siis veel igast asju ja kohti ja inimesi. Kuid lõpuks jäin ma ikkagi omadega, kellega ma elan ja on ohutu. Ei teagi miks ma nii kerge tee valisin. Kuid mis seal ikka. Sõit algas kuue paiku õhtul, kui kõik ettevalmistused olid tehtud. Enne kaheksat pidime olima järjekorras, et sõita praamiga saarele. Saime uue "Saaremaa" laevale. See uhkus lõhnas veel keemia järgi, nii uus oli too. Sellega kihutasime mööda vett. Tee peal ma hullult mõtlesin, et kuhu saarel minna, et miskit tegevust oleks. Kuid ma otsustasin jääda teistega. Leppisin sellega, mis mulle ette kanti. Magajäämise hetkeni olime Mändjala kämpingust umbes 6 korda mööda sõitnud. Küll kord kuhugile võõraste hoovi, kus me sõime. Seal ei võetud meid väga sõbralikult vastu, sealsed inimesed olid veidi kinnised ja omas turvalises seltskonnas. Ma usun, et nad olid väga toredad ja huvitavad, kuid nad ei andnud võimalust nendega tuttavaks saada. Küpsetasime liha ja kui see oli õgitud, sõitsime randa. Hakkas juba hämarduma. Linna külasimman oli. Lõke, inimesed, muusika (sült), ning tuttavad. Eesti on väikene. Ei oleks neid oodanud kohata. Hommik oli kämpingus ja ilusa sooja ilmaga. Esimene asi oli merevee soojuse proovimine - ei olnud miskit nii külma. Päeva veetsimegi rannas liiva sees hüpeldes ja vees sulistades. Harjutame ikka seda uut avastust, mis ma üksäev tegin. Vaja läheb võimlemispalli, liiva, auku ning hüppajat. Hästi vägev oli. Sõitame veel mööda saaremaad ringi. Ostame odavaid hambaharju. Räägime poistele tähtsatest asjadest. Karujärve pidu lõppes jube vara. Pidula forelli brasiilia pidu oli tasuline ning palju inimesi polnud näha. Päeva lõpetame katkise rangluu ja Kuressaare haiglaga. Ning kusjuures ma ei ole kunagi nii varase praamiga sõitnud varem (kell 5.00, no tegelikult ma vist magasin kogu selle sõidu. Kuid igatahes on kõik hästi ja jääb ootama uut seiklust.

I am running against time.
I am running out of time.

See ongi See

Ma olen kuristiku äärel.. olen libisemas..
Päevad jooksevad liiga kiiresti mööda, tuues midagi lähemale, mida ma ei taha.
Tahan sellest viimasest ajast nii palju, et ma vist ei suuda midagi saada.

Päev algab kell 8, kui 6 tundi und seljataga. Ja nii mitu päeva järjest. Ehhokardiograafiat tehti mulle. See on nagu rasedad käivad piilumas, kas kõik on lapsega korras või mis sugu ta küll tuleb. Kuid minul ei olnud seal pildil väikest uut elu. Oli vaid kahe koja ja vatsakesega süda. See oli alguses suhteliselt veider vaadata iseenda südant, ja kuidas ta töötab. Õde ja arst mõõtsid igast asju. Viga ei leita. Väidetavalt on kõik hästi. Info saadetakse arstile. Olete vaba.

Korterisse jõudes pole enam mingit tuju. Panen filmi jooksma. Alice. Lewis oli ikka paraja Imedemaa välja mõelnud. Mulle meeldisid lendavad kiikhobused. Lugu ise nagu lugu ikka. Muinasjutt, kuhu satume, kui väga tahame. Võimalusi selleks leidub mitmeid.

Ilm ei kutsu päevitama, ehk sellepärast et täna pole veel ükski rohulible siin sooja päikesekiirt kohanud. Hall ja mürane.

Kuid mul on saladus.

Elu on ikka nii vaheldusrikas. Kord saab nutta, hetk hiljem juba naerda. Inimesed tänaval - kord nad naeratavad sulle siiralt. Teine kord saad kurja pilgu. Päike ja pilved mõlemad võitlevad selle eest, keda me rohkem näeme. Öö ja päev on alati sõbrad ja leidnud juba kokkuleppe, kes millal end ilmutab.

Ja panen Õuna-Maasika-Šokolaadikoogi ahju.

Rahus ja üksinda

Ka mina olen vist nüüd üks nende seast, kes üksi vaatab filme. Tänase filmi jooksul ma seda mõistsin. Täielikult. Olen juba tegelikult tükk aega filme üksi vaadanud, kuid kui elad koos inimestega, siis ikka juhtub, et kellegil pole ka midagi muud teha ning ta jääb ka seda vaatama. Kuid on ka palju filme, mis ma olen üksi vaadanud. Ning just miskipärast need filmid on rohkem mõjunud. See oleks kui juhus või miski muu, kuid alati, kui üksi hakkan miskisugust vaatama, siis ma kas ei suuda oma rõõmu talitseda, või tönnin tükk aega ja vaatan ringi, et ega keegi mu pisaraid ei näe. Kuigi tean, et olen üksi. Üksi olles nagu väljendan oma emotsioone palju rohkem, kui kellegagi olles. Veider. Või on asi filmides, et kui kellegagi koos vaatan, siis satub just selline film, kuhu sisse ma ise ei suuda minna. Aga üksinda olles satuvad filmid, milles ma samastun ja emotsioonid vallanduvad. Just tönnisin kurva filmi lõpus. On küll tunne, et peaks seda jagama kellegagi, kuid siis kui järele mõelda, siis äkki just seda oligi mul sel hetkel vaja. Üksinda läbi elada oma emotsioonid. Kellegagi äkki ei oleks olnud see päris sama. Oh seda rõõmu, mis ma tunnen. Ja energiat, mis ma just sain. Äge.

Elu ei ole ju värvusetu?!

To dream anything you want to dream- that is the beauty of the human mind. to do anything you want to do - that is the strength of the human will. to trust yourself to test your limits - that is the courage to succeed. - Bernard Edmonds 




Don't rely on someone else for your happiness and self worth. only you can be responsible for  that. if you can't love and respect yourself - no one else will be able to make that happen. accept who you are completely; the good and the bad, and make changes as you see fit - not because you think someone else wants you to be different. - Stacey Charter

"Life is pure adventure. The sooner we realize that, the quicker we will be able to treat life as art." Maya Angelou