“Do me a favor… Stand up, walk to wherever the nearest window is, and just look outside. You may not know this, but there’s an entire planets-worth of summers, friends, sunsets, street lamps, songs, late nights, great films, and night skies waiting for you. Your life is as amazing as you want it to be, but first, you have to let it be that way.”
-chad sug

Ebalev maailm

Ma ikka ja jälle avastan inimesi ning üllatun nendes. Läbi nende ma ka leian ennast. Avastan maailma.

Väljakul oli meeletult inimesi. Mu mõte lendles ringi. Järsku sattusin segadusse. Justkui oleksin kõigi nende inimeste mõtteid kuulnud ühekorraga. Peas oli selline tunne nagu mitukümmend erinevat häält korraga üritavad mulle midagi seletada, kuid ma ei suuda ühelegi keskenduda. Korraga mõistsin maailma suurust ja selle keerukust. Igaüks meist on millegi looja. Kõik need inimesed sel hetkel ehitasid oma meeltes midagi. Kuna meid loojaid on meeletult palju, siis ehk ongi maailm selline ebalev. Ei suudeta leida üksmeelsust ja harmooniat. Kõigil meil on omad tahtmised ja omad mured. Maailm ei suuda aru saada, mis me ikkagi siis soovime. Üks karjub ühe järele ja teine võitleb selle vastu. 

Leiutasin uneravimi: Unetuse vastu aitab unepuudus. (küll väikse hilinemisega, kuid ikkagi)

Head uut aastat!! Hiina moodi. Jänese aasta.

Banksy!

Banksy!

Tema looming on imeline. Ühiskonda kritiseeriv. Mõtlemapanev.

Vaatasin ta filmi, või siis dokumentaali temast. See ei meeldinud mulle. Sest mees, kes seal oli nn peategelane (nagu ei olnudki Banksy) minu arvates jäljendas kõiki neid tänavaartistide stiile ning muutis selle müügiks. Nüüd ei olegi see kunstiliik nii kättesaamatu ja erandlik.

Filmi nimi on "Banksy: Exit Through The Gift Shop"

This is the inside story of Street Art - a brutal and revealing account of what happens when fame, money and vandalism collide. Exit Through the Gift Shop follows an eccentric shop-keeper turned amateur film-maker as he attempts to capture many of the world's most infamous vandals on camera, only to have a British stencil artist named Banksy turn the camcorder back on its owner
with wildly unexpected results.

sometimes.

For of all sad words of tongue or pen, The saddest are these: "It might have been!" 

-John Greenleaf Whittier 

Head aega ja Teretulemast!

Ei, ma ei taha jääda kuulama su uppunud naeratust,
Ei soovi jääda seisma, nähes vaid su lahkuvat varju.

Raske on leida rahu, kui alati alustad sõda,
Juuksed lehvisid sul tuules.

Midagi ei juhtu, kui see juhtub mujal,
Kord ma sattusin kohta, mis oli eemal.

Seisin paljajalu silla äärel, elujõgi kaugel minust möödus,
Tundsin su mööduvat lõhna, mis vool endaga viis.

Kas vabadust saab käega katsuda, kui oled ahelates,
On see siis tõesti üleääre ajava kaevu sündroom,
Mis tuleks vabanemiseks tühjaks valada.

Voolav veri värvis punaseks lume mu ees,
Soovisin, et saaksin hoida su käest,
Kuid tihti on see kõrvetavalt külm.

Ärkan jälle ja avastan, et olen samas rongis kus eile,
Panen kannus vee keema ja märkan, et suhkur on otsas,
See tuletab meelde, missugused on inimesed.

Aga ma armastan inimesi.


Head aega ja Teretulemast!

I live for those moments

Kas sa oled hull? Oled peast segi?

Selliseid küsimusi olen mõnedki korrad kuulnud. Neid küsitakse pidevalt. Ka minu käest. Kas see on lihtsalt jutu jätkuks? Tahavad nad sellega väljendada oma heasoovi tegevuseks, mille peale nad seda küsivad? Või see on reaktsioon millelegi, mida nad ise ei teeks?
Täna küsis isa kas ma olen hull, kui ma kahmasin kaasa plekist labida, kirve ja kangi, et minna tiigi peale ja sinna jäässe auk lõhkuda. Eesmärgiga ennast sinna sisse suruda, kui saunast tulen. Seda ma ka tegin. Hiljem sealt tagasi joostes suutsin mitu korda paksu lume sisse kaevatud rajast mööda astuda ning korra ka end kõhuli lumme kukutada. Lumiseks sai ka rätik, mille igaks juhuks kaasa kahmasin. Saunas tagasi olles tundsin, kuidas keha vaikselt taastub juhtunust ning süda rinnus klopib. See on tunne.

Eelnevalt esitatud küsimist küsiti ka siis, kui ma maratoni jooksma läksin. Isegi treener. Kuid mul läks kenasti. Keset rada, kui juba üle poole on läbi, ning hakkad tundma, kuidas valu suureneb ja jõud raugeb - leiab keha ikkagi veel seda, millega liigub edasi, vaatamata raskustele. See on tunne.

Olen käinud mädeges matkamas. Käinud mööda kindlaid radu. Kuid miskipärast kisub miski mind sealt rajalt maha. Kusagile mujale. Tundmatusse, kus pole kellegi jälgi. Kord käisin omapäi vallutamas mägedetippe, mis raja kõrval uhkelt seisid. Kord läksin mööda jõge jalutama, sest tundsin, kuidas hing soovis midagi muud. Mõlemal korral avastasin, kuidas ma täitusin õnnega, kuidas mu keha läks õitsele ja süda hakkas leegitsema. See on tunne.

Armastus on ka tunne.

läks meelest ära.

Päeval oli palju asju millest kirjutada..

Mõni oli isegi päris huvitav..

Võibolla isegi maailmamuutev..

Juba peaagu midagi meenub..

Kuid siiski mitte..

Sõnad on kadunud ära.


I wish I could do something in awkward moments.

Lumine porgand

Lumi ikka sajab.

Käisin Telliskivis ringi hulkumas. Sain raamatu juurde.

Tegin porgandist koogi ja vaatasin teisiti valmistatud ning huumoriga filmi.

Ma müün ka nüüd talvisel ajal Lumeingleid! Toon ise kohale. Helistage või kirjutage mulle.

The World

Viimastel aegadel

Kell on 2:22, pühapäeva varahommik. Tegin omale sooja tee - ChaoMing on seal paki peal kirjas, ega täpselt ei teagi, mis seal sees on, kuid maitseb hea.

Novembri lõpp ja juba on lumehanged lõputud. Kahju vaid sellest, et maapind ise ei ole veel külma tundnud, ning nüüd vaikselt soojendab seda lund altpoolt. Kuid eks ka tuleb sellele lõpp. Lumelangemine on mind alati lummanud - see on vist teine selline nn minu enese hetk, kus ma end tunnen vabalt ja piiritult. (Kõige paremad kohad on mäetipud) Ka praegu langeb lumi. Tänavavalgustite all on seda kõige paremini märgata. Lihtsalt jälgid seda muutumist. See on nagu elu, alati muutuses.

Algab vist esimene advent. Tahtsin peale mandariinide ka piparkoogitainast osta, kuid ei leidnud seda poest ülesse. Mõtlesin, et teen omale jõulumeeleolu. Pean seda tegema, sest võib juhtuda, et Meie kallis riik teeb nii, et enne puhkust välja rohkem ei lasta. Mingid mehed, ei suuda veel aru saada, et ärajooksmisega teevad nad liiga nii endale kui ka meile kõigile, kes me seal passima peame. Aega teenimas. Kuid alati tuleb ju loota paremat. Mõned väidavad et juba tulebki elada parimas. Kuid ma pole veel otsustanud, kuidas parem on.
Teenistuses on asjad muutunud - mehed on rohkem närvilised ja tülisid tekib rohkem. Kas see tähendab, et mõned hakkavad murduma, või siis nad lasevad oma päris minal mängu tulla. Muudavad oma karakterit, mis meile peale on sunnitud. Teise vaatuse lõpuni peaks olema veel kolm nädalat. Siis on veel ees kaks vaatust, millest viimase oleme ehk reaalselt tegevuses. Või siis autoroolis.

Ma tahaksin oma ümber inimesi, kes mind kaasaksid igasugustesse tegevustesse. Ma rohkem pean silmas kunsti või kultuuri. Kes oleksid rõõmsad ja hakkajad. Nendega koos läheks ja maaliks kell 4 hommikul Kadriorus pargipinki, või kellegagi läheks linnahalli katusele ja tantsiks, või võtaks kaasa hunniku paberit ning voldiks nendest vabaduseristi juures suure elevandi, või...

Teenimisest

Postimehes 13. oktoober.


"Miks pööratakse ebaproportsionaalset tähelepanu välimuse pisiasjadele, nagu habemekarvade pikkus, saabaste läige ja muu, millel lahingupidamise seisukohalt ei  paista olevat erilist tähtsust?

Eelkõige distsipliini, korra, ühtsuse ja hügieeni saavutamiseks. Ka lahinguväljal on nendel asjadel suur tähtsus. Kui vastane näeb hooldatud sõdurit, järeldab ta sellest, et meie võitlejad söövad hästi, jõuavad enda eest hoolt kanda, nende motivatsioon on kõrge ja neid võita on võimatu ülesanne."

Kas tõesti on nii? See vastus ajab mind küll naerma. Lahinguväljal on tähtis see, et saapad oleksid puhtad ja habe aetud. Selle jaoks on rohkem aega, kui vastast lasta.


Veel oli seal samas lehes ka kirjas lause, mida ma ise praktiseerin. Ehk siis keegi suur võll ütles lõpuks nii, et tugevamatel sportlastel ajateenistuses vorm langeb. Nii ta on. Mul on kõht, mida ma pole varem kandnud.

Juustumaitselised pähklid

Aga mina sain täna peaaegu ootamatult tasuta jäätise!

Naljakas on olnud viimane aeg. Mu mõte on hästi palju huvitavaid ideid ja ilusaid lauseid loonud, kuid kahjuks pole neid kirja kusagile pannud. Ehk see on seepärast, et rivis ei kirjutada. Kuid pea töötab nagu hull. Ja kui jõuan kusagile, kus on võimalus see paberile märkida, siis on pea tühi. Ning tavaliselt on päevaplaanis ka miski muu ajuvaba tegevus.

Mõnikord on tunne nagu see oleks üks suur näidend. Ja mina olen sinna lavale lihtsalt lükatud - ilma käsikirja ega proovideta. Vahetevahel on see ikka nii naljakalt ebainimlik. Kuid kui sul on ümber inimesed, kes ka seda võtavad kui näidendit, siis on mõnus lihtsalt kõik mööda lasta. Ainuke asi millest kahju hakkab.. on aeg.

Homme jooksen. Paidest Türile. Ja loodetavasti sõidan Rongiga.

Loomisest..

Kindlasti olete kuulnud lugu paberlinnust. Ka minul on üks lugu temast. Ta kaitseb ja valvab. Teda ehitades ma nägin vaeva, ma higistasin pisaraid ja mul kulus paberit. Tema - selle kõige viimase versiooni ma tegin täiusliku. Eelmised kahjuks ei jõudnud nii kaugele, et ma oleksin neile hinge sisse puhunud. Kuid tema, see Kaunis olevus toa keskel, ta tunnetab vähimatki õhuliikumist ruumis, ta tantsib - kui on tunda rõõmu, ta tunneb kaasa - kui on õhus kurbust. Ta on Looming Hingest.

Usun, et ka teil on Käed, mis mõningatel hetkedel soovivad luua muusikat, joonistada maagilisi pilte, voolida savist jõehobusid või lihtsalt hoiavad kahvlit, millel on kartul. Kõik see aitab meil väljendada seda, mis või kes me oleme. Olla üksi, koos kitarriga, mis sest et mängida ei oska, on hea tunne. Sa kuuled, kuidas sinu enese käed teevad muusikat, mis sest et see võibolla ei ole just kõige meloodilisem. Tulemus on Kaunis - alati.

The Wind

Crash: What's that noise? 
Buck: It's the wind. It's speaking to us. 
Eddie: What's it saying? 
Buck: I don't know. I don't speak wind.


from Ice Age 3


Recommended.

Ma olen Katki

Tuleb välja, et mõnikord on nii..

Sul on eesmärk, ning sa meeletult tahad seda, või selleni jõuda. Sa oled sisimas kindel, et kui sa selle saavutad, siis oled nii sina kui ka sellega seoses inimesed õnnelikud ning rõõmsad. Sa näed ropult vaeva, et see õnnestuks ja töötaks. Nagu roniksid puu otsa, millel alatasa oksad ära murduvad. Sellel teekonnal ei ole midagi inspireerivat ega tujutõstvat. Kuid sa lähed edasi, sest eesmärk on ju silme ees ning see annab selle ainsa jõu, mis edasi viib. See lõpppeatus on ainuke, mis sind elus hoiab. Ainuke asi, mis sulle korda läheb. Just nimelt, see on nagu see tunne, mis viib sind sinu armsama juurde, Sa oled kõigeks võimeline, peaasi, et sinna jõuaks.

Aga eesmärgini jõudes. Kõik variseb kokku. Ei ole olemas õnne ega rõõmu. Jõudes puu latva, sa kukud sealt alla. Su armsamale ei lähe enam korda, et sa seal oled. Kõik su visioonid ja oletused on purustatud ning olematud. Sind valdab frustratsioon ning pettumus. Sa oled. Sihitult. Nutt kurgus. Kõigest väsinud ja kurb. Sind painavad küsimused: Miks? Milleks? Aga ma nägin ju nii palju vaeva.. See oli ju kõik mille nimel ma tegutsesin.. Mida ma nüüd peale hakkan.. Miks? Miks? Miks?

Kell oli just 11:11. Ma soovisin.