Oleme head inimesed.

Kallid inimesed. Täna on olnud üks suurepärane päevake. Mõelge, kui iga päev oleks selline.

Päev algab uniselt, kuna eelnev öösel oli magamist vaid 4 tundi. Õige vastlapäev on maha magatud, siis kohe hommikul viin arvuti kööki ja panen sealt Jezabelsi mängima, võtan kausi ja muu varustuse ning hakkan tainast vorpima. Kõiki koostisosi panen sisetunde järgi. Natuke olen hirmunud ka, et äkki ei tule väga hea asi välja, kui ma retsepti hoolega ei jälgi. Kuid tainas hakkas kerkima ja nägi suhteliselt hea välja. Taina tegemise ajal sain aga sõnumi hästi armsalt inimeselt, mis tõi mulle sära silma. Ma tegin vastlakukleid. Need ei tulnud küll kõige paremad välja, kuid ma ikkagi tegin neid - asi oligi nende tegemises. Samal ajal kui kuklid ahjus küpsesid, ma vaatasin köögi põrandal Hereafter filmi. Pärast läksin ma välja selle sõnumisaatjaga kohtuma. See meeldis mulle väga, sest viimati nägin teda eelmine aasta. Ta on tore. Teel aitasin ühel turistil orienteeruda tallinnas. Mu ühel sõbral jäi kohvikus megapalju saiakesi üle ja ta otsustas neid jagama minna. Kui sõnumisaatja kodu poole hakkas liikuma, siis ma läksin sõbraga saia jagama. Me sõitsime kesklinnas ringi ning otsisime kodutuid. Mõned me leidsime ja saime saiakeste eest vastu naeratuse. Tegime ka mõnel parkimistrahvide kirjutajal tuju paremaks. Neid ju niikuii keegi väga ei armasta. Lõpuks saime suuremast osast murekoormast (saiakestest) lahti ning käisime Kadriorus lumememme ehitamas. Homme või lähitulevikus viin ka oma Natopakid kodututele.

If your ship doesn't come in, swim out to it. -Jonathan Winters

Ajast

Kas teadsid et tegelikult meie aju petab meid. See on küll väike pettus, kuid siiski. Ohu korral me tegutseme juba enne, kui märkame teadikult ohtu. Keha ise tahab end päästa, kuid info ei ole veel jõudnud täielikult teadvusse. Näiteks kui hakkame kukkuma, siis paneme juba ammu enne käed ette, et end kaitsta, enne kui ajju jõuab info, et me kukume ja mis siis tegema peaks. See aeg ei ole küll pikk, kuid see viivitus on olemas.
Miks me ei suuda täielikult ühele asjale keskenduda? Selle vastuseks on sama asi, et teadvus alateadlikult jälgib kogu ümbrust. Et ohte vältida. Mõtle, kui me näiteks sõidame jalgrattaga ja siis hakkame miski eelneval päeval juhtunud asja üle endamisi arutama - kogu teadvus on suunatud sellele juhtumisele ja me unustame kuhu me sõidame ning võime õnnetusse sattuda.
Elu nagu kellavärk. Igal väiksemalgi rakul on oma kellamasin, mis teda töös hoiab.
"Aeg" on väga silmaringi avardav raamat.

.. mitte elatud aastad, vaid üksnes kogemused teevad inimese targaks.

Jääteel Vormsile

Nüüd alles, kui need uhked külmapühad hakkavad arvatavasti leebuma, leian mina kampsuni. Sellega on jube mõnus. Pole rohkemat tarviski. Nüüd ei saa seda seljast.


Käisin Vormsil. Jah just seal saarel kus on vaid üks valgusfoor, keskus on Hullo ja seal on ringi ja ristiga hauakivid. Sõitsin umbes 9 km jäätee peal. Külm on teinud head tööd, jääs olid vaid väikesed praod. Saarel muidu oli Kena, Ilus. Meiesuguseid turiste oli ka liiga palju. Üherealisel lumevallidega teel on möödasõit väga põnev kogemus. Jääkristallid sädelevad igal pool.

“Do me a favor… Stand up, walk to wherever the nearest window is, and just look outside. You may not know this, but there’s an entire planets-worth of summers, friends, sunsets, street lamps, songs, late nights, great films, and night skies waiting for you. Your life is as amazing as you want it to be, but first, you have to let it be that way.”
-chad sug

Ebalev maailm

Ma ikka ja jälle avastan inimesi ning üllatun nendes. Läbi nende ma ka leian ennast. Avastan maailma.

Väljakul oli meeletult inimesi. Mu mõte lendles ringi. Järsku sattusin segadusse. Justkui oleksin kõigi nende inimeste mõtteid kuulnud ühekorraga. Peas oli selline tunne nagu mitukümmend erinevat häält korraga üritavad mulle midagi seletada, kuid ma ei suuda ühelegi keskenduda. Korraga mõistsin maailma suurust ja selle keerukust. Igaüks meist on millegi looja. Kõik need inimesed sel hetkel ehitasid oma meeltes midagi. Kuna meid loojaid on meeletult palju, siis ehk ongi maailm selline ebalev. Ei suudeta leida üksmeelsust ja harmooniat. Kõigil meil on omad tahtmised ja omad mured. Maailm ei suuda aru saada, mis me ikkagi siis soovime. Üks karjub ühe järele ja teine võitleb selle vastu. 

Leiutasin uneravimi: Unetuse vastu aitab unepuudus. (küll väikse hilinemisega, kuid ikkagi)

Head uut aastat!! Hiina moodi. Jänese aasta.

Banksy!

Banksy!

Tema looming on imeline. Ühiskonda kritiseeriv. Mõtlemapanev.

Vaatasin ta filmi, või siis dokumentaali temast. See ei meeldinud mulle. Sest mees, kes seal oli nn peategelane (nagu ei olnudki Banksy) minu arvates jäljendas kõiki neid tänavaartistide stiile ning muutis selle müügiks. Nüüd ei olegi see kunstiliik nii kättesaamatu ja erandlik.

Filmi nimi on "Banksy: Exit Through The Gift Shop"

This is the inside story of Street Art - a brutal and revealing account of what happens when fame, money and vandalism collide. Exit Through the Gift Shop follows an eccentric shop-keeper turned amateur film-maker as he attempts to capture many of the world's most infamous vandals on camera, only to have a British stencil artist named Banksy turn the camcorder back on its owner
with wildly unexpected results.

sometimes.

For of all sad words of tongue or pen, The saddest are these: "It might have been!" 

-John Greenleaf Whittier 

Head aega ja Teretulemast!

Ei, ma ei taha jääda kuulama su uppunud naeratust,
Ei soovi jääda seisma, nähes vaid su lahkuvat varju.

Raske on leida rahu, kui alati alustad sõda,
Juuksed lehvisid sul tuules.

Midagi ei juhtu, kui see juhtub mujal,
Kord ma sattusin kohta, mis oli eemal.

Seisin paljajalu silla äärel, elujõgi kaugel minust möödus,
Tundsin su mööduvat lõhna, mis vool endaga viis.

Kas vabadust saab käega katsuda, kui oled ahelates,
On see siis tõesti üleääre ajava kaevu sündroom,
Mis tuleks vabanemiseks tühjaks valada.

Voolav veri värvis punaseks lume mu ees,
Soovisin, et saaksin hoida su käest,
Kuid tihti on see kõrvetavalt külm.

Ärkan jälle ja avastan, et olen samas rongis kus eile,
Panen kannus vee keema ja märkan, et suhkur on otsas,
See tuletab meelde, missugused on inimesed.

Aga ma armastan inimesi.


Head aega ja Teretulemast!

I live for those moments

Kas sa oled hull? Oled peast segi?

Selliseid küsimusi olen mõnedki korrad kuulnud. Neid küsitakse pidevalt. Ka minu käest. Kas see on lihtsalt jutu jätkuks? Tahavad nad sellega väljendada oma heasoovi tegevuseks, mille peale nad seda küsivad? Või see on reaktsioon millelegi, mida nad ise ei teeks?
Täna küsis isa kas ma olen hull, kui ma kahmasin kaasa plekist labida, kirve ja kangi, et minna tiigi peale ja sinna jäässe auk lõhkuda. Eesmärgiga ennast sinna sisse suruda, kui saunast tulen. Seda ma ka tegin. Hiljem sealt tagasi joostes suutsin mitu korda paksu lume sisse kaevatud rajast mööda astuda ning korra ka end kõhuli lumme kukutada. Lumiseks sai ka rätik, mille igaks juhuks kaasa kahmasin. Saunas tagasi olles tundsin, kuidas keha vaikselt taastub juhtunust ning süda rinnus klopib. See on tunne.

Eelnevalt esitatud küsimist küsiti ka siis, kui ma maratoni jooksma läksin. Isegi treener. Kuid mul läks kenasti. Keset rada, kui juba üle poole on läbi, ning hakkad tundma, kuidas valu suureneb ja jõud raugeb - leiab keha ikkagi veel seda, millega liigub edasi, vaatamata raskustele. See on tunne.

Olen käinud mädeges matkamas. Käinud mööda kindlaid radu. Kuid miskipärast kisub miski mind sealt rajalt maha. Kusagile mujale. Tundmatusse, kus pole kellegi jälgi. Kord käisin omapäi vallutamas mägedetippe, mis raja kõrval uhkelt seisid. Kord läksin mööda jõge jalutama, sest tundsin, kuidas hing soovis midagi muud. Mõlemal korral avastasin, kuidas ma täitusin õnnega, kuidas mu keha läks õitsele ja süda hakkas leegitsema. See on tunne.

Armastus on ka tunne.

läks meelest ära.

Päeval oli palju asju millest kirjutada..

Mõni oli isegi päris huvitav..

Võibolla isegi maailmamuutev..

Juba peaagu midagi meenub..

Kuid siiski mitte..

Sõnad on kadunud ära.


I wish I could do something in awkward moments.

Lumine porgand

Lumi ikka sajab.

Käisin Telliskivis ringi hulkumas. Sain raamatu juurde.

Tegin porgandist koogi ja vaatasin teisiti valmistatud ning huumoriga filmi.

Ma müün ka nüüd talvisel ajal Lumeingleid! Toon ise kohale. Helistage või kirjutage mulle.

The World

Viimastel aegadel

Kell on 2:22, pühapäeva varahommik. Tegin omale sooja tee - ChaoMing on seal paki peal kirjas, ega täpselt ei teagi, mis seal sees on, kuid maitseb hea.

Novembri lõpp ja juba on lumehanged lõputud. Kahju vaid sellest, et maapind ise ei ole veel külma tundnud, ning nüüd vaikselt soojendab seda lund altpoolt. Kuid eks ka tuleb sellele lõpp. Lumelangemine on mind alati lummanud - see on vist teine selline nn minu enese hetk, kus ma end tunnen vabalt ja piiritult. (Kõige paremad kohad on mäetipud) Ka praegu langeb lumi. Tänavavalgustite all on seda kõige paremini märgata. Lihtsalt jälgid seda muutumist. See on nagu elu, alati muutuses.

Algab vist esimene advent. Tahtsin peale mandariinide ka piparkoogitainast osta, kuid ei leidnud seda poest ülesse. Mõtlesin, et teen omale jõulumeeleolu. Pean seda tegema, sest võib juhtuda, et Meie kallis riik teeb nii, et enne puhkust välja rohkem ei lasta. Mingid mehed, ei suuda veel aru saada, et ärajooksmisega teevad nad liiga nii endale kui ka meile kõigile, kes me seal passima peame. Aega teenimas. Kuid alati tuleb ju loota paremat. Mõned väidavad et juba tulebki elada parimas. Kuid ma pole veel otsustanud, kuidas parem on.
Teenistuses on asjad muutunud - mehed on rohkem närvilised ja tülisid tekib rohkem. Kas see tähendab, et mõned hakkavad murduma, või siis nad lasevad oma päris minal mängu tulla. Muudavad oma karakterit, mis meile peale on sunnitud. Teise vaatuse lõpuni peaks olema veel kolm nädalat. Siis on veel ees kaks vaatust, millest viimase oleme ehk reaalselt tegevuses. Või siis autoroolis.

Ma tahaksin oma ümber inimesi, kes mind kaasaksid igasugustesse tegevustesse. Ma rohkem pean silmas kunsti või kultuuri. Kes oleksid rõõmsad ja hakkajad. Nendega koos läheks ja maaliks kell 4 hommikul Kadriorus pargipinki, või kellegagi läheks linnahalli katusele ja tantsiks, või võtaks kaasa hunniku paberit ning voldiks nendest vabaduseristi juures suure elevandi, või...

Teenimisest

Postimehes 13. oktoober.


"Miks pööratakse ebaproportsionaalset tähelepanu välimuse pisiasjadele, nagu habemekarvade pikkus, saabaste läige ja muu, millel lahingupidamise seisukohalt ei  paista olevat erilist tähtsust?

Eelkõige distsipliini, korra, ühtsuse ja hügieeni saavutamiseks. Ka lahinguväljal on nendel asjadel suur tähtsus. Kui vastane näeb hooldatud sõdurit, järeldab ta sellest, et meie võitlejad söövad hästi, jõuavad enda eest hoolt kanda, nende motivatsioon on kõrge ja neid võita on võimatu ülesanne."

Kas tõesti on nii? See vastus ajab mind küll naerma. Lahinguväljal on tähtis see, et saapad oleksid puhtad ja habe aetud. Selle jaoks on rohkem aega, kui vastast lasta.


Veel oli seal samas lehes ka kirjas lause, mida ma ise praktiseerin. Ehk siis keegi suur võll ütles lõpuks nii, et tugevamatel sportlastel ajateenistuses vorm langeb. Nii ta on. Mul on kõht, mida ma pole varem kandnud.

Juustumaitselised pähklid

Aga mina sain täna peaaegu ootamatult tasuta jäätise!

Naljakas on olnud viimane aeg. Mu mõte on hästi palju huvitavaid ideid ja ilusaid lauseid loonud, kuid kahjuks pole neid kirja kusagile pannud. Ehk see on seepärast, et rivis ei kirjutada. Kuid pea töötab nagu hull. Ja kui jõuan kusagile, kus on võimalus see paberile märkida, siis on pea tühi. Ning tavaliselt on päevaplaanis ka miski muu ajuvaba tegevus.

Mõnikord on tunne nagu see oleks üks suur näidend. Ja mina olen sinna lavale lihtsalt lükatud - ilma käsikirja ega proovideta. Vahetevahel on see ikka nii naljakalt ebainimlik. Kuid kui sul on ümber inimesed, kes ka seda võtavad kui näidendit, siis on mõnus lihtsalt kõik mööda lasta. Ainuke asi millest kahju hakkab.. on aeg.

Homme jooksen. Paidest Türile. Ja loodetavasti sõidan Rongiga.