“Touch”

Today we’ll send over 300 billion e-mails and 19 billion

text messages.

Yet we’ll still feel alone…

The average person will say 2,250 words to 7.4 other individuals.

Will these words be used to hurt or to heal?

There’s an ancient Chinese myth about the Red Thread of Fate.

It says the god have tied a red thread around every one of our

ankles and attached it to all the people           

whose lives we’re destined to touch.

This thread may stretch or tangle, but it’ll never break.

Kuidas leida aega tähtsate asjade jaoks?

Teadlased (ehk siis mina igavusest mõtlesin) on välja selgitanud, kuidas saab tänapäeva kiires ühiskonnas (elame selleks, et tööd teha) tähtsate asjade jaoks aega leida.

Esimene ülesanne oli teha kindlaks, mis asjad on inimestele tähtsad. Selleks viidi läbi suur küsitlus (minu fantaasialend). Sellest tuli välja, et paljudele on tähtis raha (nad valetasid). Teisele kohale tulid kaaskodanikud (ehk siis sõbrad, pere, kallid inimesed). Kolmandaks tuli aga haridus ja kogemused (aktiivne vaba aja veetmine, loovus, eneseareng). Veel mainiti mustikateed, pähklitükkidega koorejäätist ning päikesevalgust.

Aga kuidas siis nende jaoks aega leida. Aeg on ju limiteeritud!!

Mõtisklus: Miks siis inimesed neid asju teevad, mis aega kulutavad? Järelikult peavad need olema tähtsad asjad. Seega kui sa oled valinud miski tegevuse kasuks, siis järelikult peab see olema tähtis, muidu sa ju ei raiskaks seda 24-st tunnist, mis meile iga päev antakse. See aeg pole pikk. Meil kõigil on võimalus ise oma valikuid teha. Sinu valik on Kõige tähtsam. Peab olema.

Think about it...

Lapselik hämmeldus

Kas mäletate?
Seda kuidas sipelgapesa juures tükk aega keskendunult sipelgaid jälgisime.
Kuidas esimest korda lõbustuspargis lõbutsesime.
Kuidas huvitunult konnakulleseid vees vaatasime.
Kuidas ikka ja jälle päkapikke salaja tabada tahtsime.
Neid esimesi kordi kui pilvelõhkujaid nägime, või ookeane, või päris mägesid.
Esimest lennusõitu.

Seda tunnet, mis sind hämmastab ja on veidi uudishimulik justkui teadmiste janu.
Kui vaid suudaks seda olekut hoida ka siis, kui näeme samu asju päevast päeva.

Külm

Jooksen õues. Tunnen end olevat alasti ja paljaste jalgade all tunnen vahepeal valu. Selline kõrvetav ja torkiv valu. Kuid kuumusest on asi kaugel. On pime ja talv. Mu keha aurab meeletult. Mu pikad sammud viivad mind tiigi äärde. Tiigi jäässe raiusin enne augu, kuid juba õhuke jääkiht katab vett, millest ta enne puhastasin. Järgmine hetk silmi avades näen tumedust ja kuidas õrn valgusvihk veepinnalt pimedust valgustada üritab. Keha tahab vee alt välja hüpata, kuid ma sunnin end seal veel olema mõned sekondid. Hoian kätega jää äärtest kinni ja surun end sügavamale. Tunnen, kuidas mõistus läheb segadusse ning keha külmub. Mõne hetke pärast olen veest väljas ja näen, kuidas vesi mu juustes ja keha katvatel karvadel jäätub. See on Külm.

Oh darling...

Oh darling, let's be adventurers...

I miss seeing my footprints on the sand...

I miss taking photos of interesting buildings...

I miss seeing my own shadow on things...

I miss seeing weird animals in weird cities...

I miss taking breaks while I am hiking...

I miss taking photos of people when they don't know it...

I miss doing weird things on weird places.

Mis toimub? Mis on selle asja põhjuseks ja miks mõned asjad nõndaviisi on ning miks juhtuvad sellised asjad?

Oi neid küsimusi on mitmeid sadu. Kõiki neid vist ei saagi vastata ning ega vist ei ole vajagi. Inimene on ise kõik selliselt välja mõelnud ning loonud. Asjad keerukaks teinud. Nüüd siis kui kõik ringiga tagasi tuleb, mõtleme ja küsime jälle ja jälle neid samu asju.

Aga kust leida vastuseid? Usun, et pooled vastused on juba meil olemas, peame vaid neid ise rohkem uskuma. Ja oma suhtumist muutma. Aga mõned küsimused on tõesti keerukad, need, mis puudutavad sind ennast kui ka kedagi teist, kes üldse kohe ei suuda välja öelda, mis tal seal peas või südames toimub. Oh seda mõttetööd ja rasket jalutuskäiku mööda porist teed tuulise ilmaga. Ega see ei paranda väga midagi. Inimesed ise peaksid olema algusest peale siirad ja valet mitte rääkima. Kahju on nendest, kes pingutavad meeletult kuid sellest ei tule midagi head, vaid rohkem ja rohkem asju mille üle pead kulutada. Lihtsalt ei oska kuidagi edasi minna. Ehhki juba on peas lepitud kõik kokku, aga miski muu ei poolda seda ning see on luhta läinud.

Üks kõige suurimaid vigasid on see, kui minna ära inimeste juurest, kes tegelikult seal seisid ja sind ootasid.

We all have stories to tell

I still remember the first day I met you

I think I like you... quite a bit actually

Strange adventures and midnight swims

Sitting next to you doing absolutely nothing means absolutely everything to me

No one is too old for fairy tales

You know what's beautiful? Read the first word again

Thinking about thinking

Why can't you just tell me how you feel?

You give me that feeling that they write novels about

Don't you see me the way I see you?

Don't you think about me the way I think about you?

Don't you feel the same way I feel about you?

I don't want you to become somebody that I used to know

I feel like I've been running for 1,5 years

And I know that I can't start the next chapter of my life if I keep re-reading the last one

In the end, we only regret the chances we did't take, the relationships we were afraid to have, and the decisions we waited too long to make.

Põhjanaabrid ja Turu

Käisin Põhjanaabreid külastamas. Seegi reis kujunes nii välja, et isegi ei saanud aru kui juba oli päev, millal pidi laeva minema ning sõitma. Inimesi ei teadnud kedagi, kes meiega koos minemas olid. Õnneks tagasi saabudes oli isegi veidi kurb, et ei teagi, millal saatusepoiss jälle ehk kokku viib. Oh neid vahvaid inimesi.

Avastasin Turu linna. Peamiselt ikka öösiti, sest päeval ju ikka muid tegemisi rohkem. Mis sest, et kohati oli tunne, et kohe kohe jään lauale magama, või siis mõtted, mis ei lasknud üldse olla ega mõista kuidas saab seal nii olla ja meil teisiti. Kuid Turu ise on selline väikene mõnus linnake. Jõega, milles voolab must vesi ja suurte kividega, mis soome kohta tavapärane on.

Kogesin palju uut ja huvitavat. Sõin tigusid, mis algul tundusid olevat seened. Ei olnud üldse halvad. Mängisime hotelli aatriumis mänge. Vahtisime Stockmanni akna taga jõulumuinasjuttu. Imetlesin lumetormi. Harrastasime kaljuronimist.

Ekslemise imed.

Beautiful People

Jalutuskäik aiast katusele

Olenemata asjadest, mis meie teha ei ole,
väike vihm ja pimedus takistuseks pole.

Jalutada miljoneid radu,
kaotada mitmeid sõdu.

Kõrval astub armas päike,
mis siis, et alles väike.

Ma nii tahaksin uskuda, et kui mina tunnen end rõõmsalt ja tahan olla - siis seda tunned ka sina.

"Tähed on vaid väikesed augud taevas"

Üks päev sai hoopis teise tõlgenduse. See on päev, mil silmad säravad, see on päev, mis toob rõõmu näole, päev mil must kass ei jookse redeli alt läbi, päev, millal pusle kord kokku saab.

Aeg - see kurjakuulutav aeglaselt kiire nähtamatu valetaja. Sageli sa viid eksiteele ja paned vere keema. Teinekord aga pakud võileiba ja hingamisruumi. Mõnikord aga muudad 2 tundi 8-ks tunniks ja vastupidi küsimata mis meile sobib.

Eesti talgufilm

Tänu Geriljakinole sain meeldiva ürituse osaliseks. Nende viimane seanss täitus lõpuga, huumoriga, armastusega, lauluga ja hullumeelse road-tripiga mööda armast eestimaad. "Täitsa Lõpp" kus tegevus toimub aastal 2012, samal kuupäeval, kui mul sünnipäev on. Ehk siis saan omale väga hea kingi (ühe maailmalõpu). Film ise oli meeletu. Meenutas küll veidi eelnevaid eesti filme, mis näole naeru toonud. Igati Tore kogemus. Jällegi midagi, mille üle meie filmimaailmas uhke olla. Ning Lennat armastavad ju kõik.
Esilinastub 11.11.11
Häid elamusi teile!!

Igavene igatsus

Täna ta hakkas jälle kasvama. Avastasin end hobujaama bussipeatuses suunaga pirita poole. Kell oli täpselt nii palju, et oli täiesti pime olnud juba mitu head tundi. Bussid number 60 ja 63 võtsid peatusesse kogunenud inimesi lahkelt peale ja viisid neid nende kodudesse, sünnipäevadele, sõprade juurde.
Mina siis seal seisin. Vahepeal näitas foorumi ees olev kell 22:22 ja sooja oli 8 kraadi. Kuid see tunne, mis minus kasvas. See rõõmsalt kurb Igatsusepoiss, igavene vigurvänt selline. Tuleb istub mu kuklas. Hakkad siis otsima lahendusi, mis sellistel hetkedel alati valesti lähevad. Või siis hommikul kaugele maale lendavad.


Aga siis ehk aitab õhtul hilja soe tee ja film. Seekord on see Another Earth

Meeste tervise konverentsil ütles K. Ausmees eesti kohta järgmise mõtte. "Eestit peaks võtma kui kogukonda, mitte kui riiki, sest meid on lihtsalt nii vähe."

Hooligem üksteisest!

Pealinn ikkagi

Mul on arvuti küljes üks kleeps. See on seal juba tükk aega vaikselt lebanud. Ühe sõnumiga. See sõnum on selline kutsuv ja heatahtlik. Ning kõige kurvem selle juures on see, et sõnum on Tõene.

Et kas ma tõesti pean selleks, et neid rohkem kohata, viima neile sõnumi, mis ütleb: "Tallinnas Näeme!"

Kuninga uued riided

Käisin Kultuuri kaemas.

See oli nagu muinasjutt "Kuninga uued riided". Ja veidi nagu eptileptiline inimene kaigastega puupõrandal.
Tegelikkuses oli see vist väga huvitav ja uudne lahendus muusikast ja esinemiskunstist. Kuid minu jaoks oli see tõesti nagu see muinasjutt.. kus ma ei näinud riideid ega suutnud neid ette kujutada. Polnud midagi vaimustavat, polnud kaunist kõla mu kõrvadele.
Vaid üks asi oli märkimist väärt. Too kutt tegi seda nii pühendunult, nii siiralt ja tõesti uskudes, et see on ilu ja armastus.

Oh seda kultuuri küll..

Külm muutus

Mäletan aega, mil päike oli soe.
Ta sõnad sõbralikud ja head.
Pilk kui lapsel, kes vikerkaart vaatab.
Kokkupuude alati oodatud.

Ikka ja jälle leian end aknast välja vaatamas pilvise taeva poole, nägu ootusärevuses, et pilved saavad kord otsa ning päike leiab tee sinna, kus teda oodatakse. Mõni päev on nii pilvine, et ei saagi täpselt aru, kas päike soovib neist läbi särada.