"Kas on võimalik armuda tähte?"
Loomulikult.
"Miks just see täht? Kuidas ta erineb nendest teistest?"
Ta särab rohkem, vahetab värve, virvendab, ta oleks kui rahutu hing.
"Aga mis siis saab, kui leiad teise, samasuguse?"
Olen kuulnud, et võimatu.
Kuid minu jaoks mitte, Ma nägin neid tänu teile, Te näitasite neid tähti mulle. Aitäh.
Kaks rahutut hinge - kaks rahutut tähte.
Neid eraldab miski, tühjus, ruum, teised.
Neid ühendab miski, midagi ilusat ja puhast.
Nad on märganud teineteist, ei, see ei juhtunud tol päeval, see pidi juhtuma mitu aastat tagasi, sest muidu nad ei oleks nii rahutud.

Lumi + Tuul

Hommikul voodis oli tunda külma tuult puhumas varvaste peale.
Oh neid vanu aknaid - lasevad kõik tuule sisse.
Piilusin siis kardinate vahelt õue, Süda täitus rõõmuga.
Kaugustesse polnud näha, kõik oli valge.
Lund sajab ning Tuiskab.
Ma olen sellist ilma juba mitu mitu kuud oodanud, lõpuks ta tuli.
Nii - nüüd tuleb kindlasti ahi kütta, Tuba peab soe olema.
Siis lähen jalutama.
Mõnus on jalutada, vaikne tundub - vaid tuule vihinat on kuulda.
Nii üksi, kedagi pole näha, isegi küla koerad ei haugu.

Elusse armunud.

Loslassen.

See kaart näitab, et midagi on lõpule jõudnud või kaotatud. Ükskõik, mis see on - töö, suhe, armastatud kodu, midagi sellist, mis aitas defineerida, kes sa oled - nüüd on aeg lasta sel minna, ka siis, kui sa seda taga leinad. Midagi suurt ootab sind, uued dimensioonid ootavad, et sa neid avastaksid. Sa ei saa enam tagasi minna, kuna gravitatsioonijõud töötab. Mine sellega kaasa - see juhib su vabadusse.

Lapsed.

Nad võivad tunduda suhtlemisvõimetud, kui ei viibi just omasuguste seltskonnas. Kui nende kõrval pole kedagi, kellel on neile sarnane maailmatunnetus, tõmbuvad nad tihtipeale endasse, tundes, et selles maailmas ei mõista neid keegi. Seepärast on ka sotsiaalsete suhete loomine koolis neile sageli üpris raske.

Need taevased saadikud võivad saada emotsionaalse löögi oma eakaaslastelt, kes ei mõista indigofenomeni. Neile jääb mõistetamatuks, kuidas võib käitumine lähtuda millestki muust kui armastusest. Ehkki nad on väga paindlikud ja abivalmid teiste laste aitamisel, lükatakse see abi tihti tagasi. Neil võib olla lapseeas probleeme teiste lastega suhtlemisel.

Üks Kohake...

Seitsme metsa ja seitsme järve taga asub Imeline Maailm. See maailm on küll väike aga sinna mahub meeletult palju. Seal Maailmas on Kuningriik, mida iseloomustab naer ja heatahtlikkus. Ümber kuningriigi laiuvad Rohelised põllud, mis on kevadel kaetud Nurmenukkudega ning Üüratud metsad, kus elavad õnnelikud metsloomad, kes vahetevahel käivad kuningriigi elanikke rõõmustamas. Pagar on seal üle terve kuningriigi tuntud oma toodetega, mis tavaliselt päevaga otsa ostetakse. Kõik kuningriigi põlised elanikud teavad, et nende talupojad teevad parimat tööd, ning varustavad end piimaga, mida toodavad lehmad, mis söövad nendel maagilistel põldudel, ja munadega, mida munevad hästi kasvatatud kanad. Võiks öelda, et selle Kuningriigi piir lõppeb alles merega, kuhu jõudmiseks peab läbima teekonna, kus tulevad alati head ja veel paremad mõtted - Vabastav Teekond. Ning nagu igal muinasjutul, on ka sellel muinasjutul öel võõrasema, kes ehitab üles oma Valitsust Sinna vabastavasse ja Hingeliselt vajalikku Kuningriiki. Tema võimu all on selle koha Meistrid, kelle juurde iga aasta läheb kümneid õpilasi, ning tema võim valitseb ka üle Lossi ja selle juurde kuuluvate ehitiste.

Nende õpilaste vabadus kahaneb iga uue aastaga, iga aastaga langeb rohkem õpilasi halba energiasse, mis on osadele ka põhjustanud lahkumise sellest kohast. Vabadus, mis hoiaks õpilasi Oma Teel, väheneb, sest võõrasema töötab süsteemi järgi, ta on sinna kinni jäänud ega oska sealt lahti rabeleda. Süsteem surub liiga palju talle õlgadele ja ta ei oska või ei julge sellele vastu hakata.

Kuningriigile valitakse iga aasta uus Kuningas või Kuninganna, nende õpilaste hulgast, kes Meistrite juurde tulevad. Võimaluse korral muudaks nad paljugi. Kuid Süsteem Valitseb igal pool väljaspool kuningriiki ja võõrasemal on võim Kuningas kukutada ning riigist välja saata. Kuningad/Kuningannad on alati pidanud alluma võõrasemale Hirmu pärast. Nemadki on tulnud sinna ju Meistrite õppetunde kuulama.

See Muinasjutt ei peaks pajatama sellest, kuidas Tugev Prints Valgel hobusel tuleb ja võitleb võõrasemaga ning võidab, vaid selle Imelise koha Imelistest Inimestest. Siit edasi võiks kirja panna Tuhandeid erinevaid jutte, erinevatest kaunitest inimestest ja nende Ebatavalistest juhtumitest või sündmustest, mis seal Kuningriigis aset on leidnud või leiavad. Selle koha Printsidest ja Printsessidest võib kirja panna Sadu Kauneid Armastuslugusid, osad neist kahjuks on lõppenud, osad kestavad Igavesti. Olgu see Armastus sõpruse, vendluse, Meistri ja õpilase vaheline, või See kõige Kõigem Armastuse vorm, mis ühendab Printsi ja Printsessi, oleksid need lood Kaasahaaravad, Emotsionaalsed, Ilusad, väärt rääkimist Vanaisana oma lastelastele.
...

Tõde. Rõõm. Armastus

Pea meeles, et sa tegelikult ei "näe" seda,
mida vaatad. Aju ei ole sinu arukuse allikas.
See on lihtsalt andmete töötleja.



Vaata üles. Vaata tähti. Vaata taevast.
Suurenda oma tähelepanuvõimet.





Kui me otsustaksime, et "me oleme kõik üks", lakkaksime me teineteist
kohtlemast nii, nagu me seda praegu teeme.

Kui otsustaksime, et "kõike on külluses", jagaksime kõike kõigiga.

Pole midagi, mis mul peab olema, pole midagi, mida ma pean tegema, ja
pole midagi, mis ma pean olema, välja arvatud see, mis ma just praegu
olen.


Elad pettekujutelmas. See on suur Võluetendus. Ning teeskled, et ei tea neid trikke - kuigi oled ise Mustkunstnik.



Ma jõudsin lõpule nende kolme imelise raamatuga, mida ma arvatavasti loen veel.

Neale Donald Walsch "Jutuajamised jumalaga"

Tõde. Rõõm. Armastus.

Mälestuste Kast.

Kell juba palju palju, magama!
Ei, pole und.
Otsin midagi, ma tean, kus see on, aga ei tule meelde.
Niisiis jõudsin otsimisega oma nn "Mälestuste kastini".
Kasti kaant avades meenutan, millal ma viimati seda tegin, ning mis mälestuse ma siia salvestasin.
Avatud.
Silme eest jooksevad läbi tuhanded kaadrid minu elust, "Minu inimestest", sündmustest, tähtpäevadest, esimene armastus...
Ma olin väiksena naljakas.
Kõik need üksteisest erinevad hinged, kellega ma kokku olen puutunud - kes nad nüüd on?
Mõnda ma olen viimasel ajal kohanud aga mõnda juba tükk aega mitte.
Ei, aitab.
Aeg kaob kaadreid jälgides.
Otsitav pole siin.
Sulgen Kasti.

tarkade laste lahtine tulevik

Miks ei taha ükski meie valitsus ellu viia lihtsat asja: muuta pedagoogi elukutse materiaalselt nii ligitõmbavaks, et sinna läheksid – no kui mitte briljantsed, sest neil on elus ikka omad eriteed – ikkagi väga head, sealhulgas ka mehed? Kohe nii head, et lapsed oleksid neist võlutud? Et õpetajaid ei otsitaks ajalehekuulutustega taga, vaid nende alal tekiks tihe konkurents?

See kõik on lihtsalt teostatav, see sõltub üksnes tahtest, aga on kindla peale minek. Praegu saaksid need suurepärased õpetajad endale veel ka suhteliselt targad ja arenemisvõimelised õpilased, mida mõnekümne aasta pärast ei tarvitse juhtuda. Väikeriigil on praegu veel šanss.


Ütleb Mihkel Mutt

Nõustun temaga. Ka mina hakkaksin õpetajaks.

Lapsed, Ülikooli!

Ma ootan. Ootan seda aega, kui minu lapsed on astumas ülikooli. Ma usun, et siis ei ole enam nii palju segadust ja mõistmatust. Ei panda noort tahmatult mõtlema „Ma vist olen rumal.“ Ülikoolinoored ei peaks vaevama oma hinge sellega, mis neile korda ei lähe. Nad teavad ise, mis on neile hea. Valik läks valesti!? No pole hullu, küll antakse uus võimalus.

Mis küll vastaksid need igivanad õppejõud, kes peaksid juba kümneid aastaid pensionil olema, kui neilt küsida, kas te olete oma tööga rahul? Või kas te tõesti tahate praegu siin olla ja meile rääkida nendest imeliselt keerulistest valemitest või teoreemidest? Kas te ei tahaks olla kodus koos oma perega, käia koeraga pargis jalutamas, oma lastelastega mängida või jutustada neile huvitavaid ja kaasahaaravaid lugusid? Kindlasti leiduks neid, kellele meeldib õpetada, ning nende ained on ka miskipärast meeldivamad tudengitele. Äkki tuleb see südamest?

Tempus fugit (Aeg lendab). Mis saab, kui praegused habemetega õppejõud, kes on oma ametikohal kümneid aastaid olnud, ei ole enam võimelised õpetama? Kes neid asendab? Tudengid on ka inimesed. Neil on ka huvid. Kui neile midagi ei paku huvi, siis nad hakkavad seda sisemiselt eirama. Aine õppejõud on väga nüri ning vahel isegi kuri, see ei jäta meeldivat tunnet, ning huvi tasapisi kaob. Aine on ju vaja ikkagi ära teha. Siis tudengid piinlevad seda tuupides 24/7 ning pingutavad mingisugusele mittenegatiivsele hindele, ning peale arvestustööd kaob kõik sellega seonduv peast. Ehk midagi jääb. Palju siis leidub neid inimesi, kes selles aines oleksid võimelised järgmistele põlvkondadele tarkust edasi andma? Ma usun et mitte väga palju. Ehk mõned andekad leiaks, kui neile massiivselt palka maksta, sest üldjuhul on andekad juba superpalgaga varustatud.

Niisiis äkki minu lapsed ei peaks õppima selliseid aineid, mis võtaksid veidi ruumi nende ajudes. Nad ei peaks olema segaduses, ega mõtlema „Kas õppejõud ise ka aru saab, mis ta teeb?“

Elu läheb Suurepäraselt edasi.

Sa oled ilus

Vahel ma soovin, et ma oleksin peegel. Siis inimesed näeksid, kui head ja armsad nad on.

Polnud und. Ma olin sinu kõrval. Jälgisin su und, ehhki ma pole kindel kas sa magasid - su silmad olid suletud. Tasa ma tegin pai su põsele. Sa naeratasid unes, Nii Ausalt ja Siiralt. Sel hetkel kadus kõik muu peale sinu. Ma olin pime, nägin vaid sind. Ma küsisin, kas sa oled ärkvel? Aga seda ei kuulnud keegi, isegi mina mitte. Ehk sellepärast jäi ka vastus kuulmata.
Lõpuks avanesid su silmad, sa nägid mind, Päris naeratus tuli meie mõlema näole, mis oli puhas, kuna mõistus polnud veel jõudnud kosuda ning meie hinge üle võimust võtta. Me olime kohal. Ilus.

Sel hetkel oleksin võinud olla peegel, et sa oleksid näinud ennast minu silmadest, tundnud seda ilu ja ausust. Äkki sa nägid, ma ei tea.