We all have stories to tell

I still remember the first day I met you

I think I like you... quite a bit actually

Strange adventures and midnight swims

Sitting next to you doing absolutely nothing means absolutely everything to me

No one is too old for fairy tales

You know what's beautiful? Read the first word again

Thinking about thinking

Why can't you just tell me how you feel?

You give me that feeling that they write novels about

Don't you see me the way I see you?

Don't you think about me the way I think about you?

Don't you feel the same way I feel about you?

I don't want you to become somebody that I used to know

I feel like I've been running for 1,5 years

And I know that I can't start the next chapter of my life if I keep re-reading the last one

In the end, we only regret the chances we did't take, the relationships we were afraid to have, and the decisions we waited too long to make.

Põhjanaabrid ja Turu

Käisin Põhjanaabreid külastamas. Seegi reis kujunes nii välja, et isegi ei saanud aru kui juba oli päev, millal pidi laeva minema ning sõitma. Inimesi ei teadnud kedagi, kes meiega koos minemas olid. Õnneks tagasi saabudes oli isegi veidi kurb, et ei teagi, millal saatusepoiss jälle ehk kokku viib. Oh neid vahvaid inimesi.

Avastasin Turu linna. Peamiselt ikka öösiti, sest päeval ju ikka muid tegemisi rohkem. Mis sest, et kohati oli tunne, et kohe kohe jään lauale magama, või siis mõtted, mis ei lasknud üldse olla ega mõista kuidas saab seal nii olla ja meil teisiti. Kuid Turu ise on selline väikene mõnus linnake. Jõega, milles voolab must vesi ja suurte kividega, mis soome kohta tavapärane on.

Kogesin palju uut ja huvitavat. Sõin tigusid, mis algul tundusid olevat seened. Ei olnud üldse halvad. Mängisime hotelli aatriumis mänge. Vahtisime Stockmanni akna taga jõulumuinasjuttu. Imetlesin lumetormi. Harrastasime kaljuronimist.

Ekslemise imed.

Beautiful People

Jalutuskäik aiast katusele

Olenemata asjadest, mis meie teha ei ole,
väike vihm ja pimedus takistuseks pole.

Jalutada miljoneid radu,
kaotada mitmeid sõdu.

Kõrval astub armas päike,
mis siis, et alles väike.

Ma nii tahaksin uskuda, et kui mina tunnen end rõõmsalt ja tahan olla - siis seda tunned ka sina.

"Tähed on vaid väikesed augud taevas"

Üks päev sai hoopis teise tõlgenduse. See on päev, mil silmad säravad, see on päev, mis toob rõõmu näole, päev mil must kass ei jookse redeli alt läbi, päev, millal pusle kord kokku saab.

Aeg - see kurjakuulutav aeglaselt kiire nähtamatu valetaja. Sageli sa viid eksiteele ja paned vere keema. Teinekord aga pakud võileiba ja hingamisruumi. Mõnikord aga muudad 2 tundi 8-ks tunniks ja vastupidi küsimata mis meile sobib.

Eesti talgufilm

Tänu Geriljakinole sain meeldiva ürituse osaliseks. Nende viimane seanss täitus lõpuga, huumoriga, armastusega, lauluga ja hullumeelse road-tripiga mööda armast eestimaad. "Täitsa Lõpp" kus tegevus toimub aastal 2012, samal kuupäeval, kui mul sünnipäev on. Ehk siis saan omale väga hea kingi (ühe maailmalõpu). Film ise oli meeletu. Meenutas küll veidi eelnevaid eesti filme, mis näole naeru toonud. Igati Tore kogemus. Jällegi midagi, mille üle meie filmimaailmas uhke olla. Ning Lennat armastavad ju kõik.
Esilinastub 11.11.11
Häid elamusi teile!!

Igavene igatsus

Täna ta hakkas jälle kasvama. Avastasin end hobujaama bussipeatuses suunaga pirita poole. Kell oli täpselt nii palju, et oli täiesti pime olnud juba mitu head tundi. Bussid number 60 ja 63 võtsid peatusesse kogunenud inimesi lahkelt peale ja viisid neid nende kodudesse, sünnipäevadele, sõprade juurde.
Mina siis seal seisin. Vahepeal näitas foorumi ees olev kell 22:22 ja sooja oli 8 kraadi. Kuid see tunne, mis minus kasvas. See rõõmsalt kurb Igatsusepoiss, igavene vigurvänt selline. Tuleb istub mu kuklas. Hakkad siis otsima lahendusi, mis sellistel hetkedel alati valesti lähevad. Või siis hommikul kaugele maale lendavad.


Aga siis ehk aitab õhtul hilja soe tee ja film. Seekord on see Another Earth

Meeste tervise konverentsil ütles K. Ausmees eesti kohta järgmise mõtte. "Eestit peaks võtma kui kogukonda, mitte kui riiki, sest meid on lihtsalt nii vähe."

Hooligem üksteisest!

Pealinn ikkagi

Mul on arvuti küljes üks kleeps. See on seal juba tükk aega vaikselt lebanud. Ühe sõnumiga. See sõnum on selline kutsuv ja heatahtlik. Ning kõige kurvem selle juures on see, et sõnum on Tõene.

Et kas ma tõesti pean selleks, et neid rohkem kohata, viima neile sõnumi, mis ütleb: "Tallinnas Näeme!"

Kuninga uued riided

Käisin Kultuuri kaemas.

See oli nagu muinasjutt "Kuninga uued riided". Ja veidi nagu eptileptiline inimene kaigastega puupõrandal.
Tegelikkuses oli see vist väga huvitav ja uudne lahendus muusikast ja esinemiskunstist. Kuid minu jaoks oli see tõesti nagu see muinasjutt.. kus ma ei näinud riideid ega suutnud neid ette kujutada. Polnud midagi vaimustavat, polnud kaunist kõla mu kõrvadele.
Vaid üks asi oli märkimist väärt. Too kutt tegi seda nii pühendunult, nii siiralt ja tõesti uskudes, et see on ilu ja armastus.

Oh seda kultuuri küll..

Külm muutus

Mäletan aega, mil päike oli soe.
Ta sõnad sõbralikud ja head.
Pilk kui lapsel, kes vikerkaart vaatab.
Kokkupuude alati oodatud.

Ikka ja jälle leian end aknast välja vaatamas pilvise taeva poole, nägu ootusärevuses, et pilved saavad kord otsa ning päike leiab tee sinna, kus teda oodatakse. Mõni päev on nii pilvine, et ei saagi täpselt aru, kas päike soovib neist läbi särada.

Over and over

"Niisiis: “Enamik inimesi ei taha enne ujuda, kui nad seda oskavad.” Eks ole vaimukas? Loomulikult ei taha nad ujuda! Nad on sündinud maal, ja mitte vee jaoks! Ja loomulikult ei taha nad mõtelda: nad on ju loodud elamiseks, ja mitte mõtlemiseks! Jah, ja kes mõtleb, kes teeb mõtlemisest peaasja, see võib selles osas kaugele jõuda, aga ta vahetab siiski maa vee vastu ja kunagi ta ikka upub."

(Hermann Hesse "Stepihunt")








M:  magasid maha hetke mil armastus tekkida võiks

Amsterdam ja tsirkus

Käisin Amsterdamis koolitusel. Tsirkuse treenerite koolitus, kus peamine teema oli sotsiaalne tsirkus ja kuidas sellega toimetada.

Väga inspireeriv ja võimas kogemus. Kohal oli mitmed erinevad euroopa riike esindavad tsirkusetreenerid, kes kõik olid väga rõõmsameelsed ja erinevate kogemustega, kes jagasid oma kogemusi teistega. Mängisime erinevaid lõbusaid mänge, saime ideid enesearenguks kui ka teiste heaolu parandamiseks, käisime koos linnas hulkumas ja lõbusalt aega veetmas. Pidasime maha ühe suurima valesünnipäeva - viimane õhtusöök oli kohas, kus käib palju inimesi ning seal peetakse ka sünnipäevasid, siis meie grupp elas kaasa, kui kellegile plaksutati. Hiljem miskipärast hakkas keegi laulma sünnipäeva laulu, ning meie hakkasime loomulikult kaasa laulma, siis tuli välja, et me laulame oma grupi poisile. Ning terve restoran hakkas meile kaasa elama.. Aga poisil polnud tegelikult sünnipäeva. See oli nii vahva.
Amsterdam andis nii palju juurde - nii äge linn.. vähemalt kesklinn, kus on palju kanaleid ja vesi voolab. See on nagu märk sellest, et rutiinset elu on vähe.. koguaeg on muutused. Majad on nii ägedad, mitte nagu eesti pappmajad.. vaid ikka kivist. Jube palju rattaid.. kõigil on jalgratas, olenemata kui katki see on või mis värvi see on. Kuid see on kesklinnas kõige parem liikumisviis. Ja kõik on nii avameelne. Mis üllatab ja ehmatab esimesel korral.

Pildid tegi Kädi Metsoja

Tuleviku visoon kõrgkoolist ehk mõttelend tundmatusse

Käisin sõbraga koolis. No tegelikult oli mul terviedenduslik hommik. See tähendab, et ma ei stressanud mitte millegi üle. Ärkasin siis, kui ärkasin. Teadsin, et kool algab 8:30, kuid ma ei tahtnud kiirustada ega vihmas rattaga sõita. Jäin koju. Aga Sõber hea helistas mulle ja ütles, et ta ise läheb kooli ning võib mu autoga ära viia. Nii ma siis sattusin kooli. Esimene asi ei olnudki loengusse ruttamine vaid läksime sööklasse istuma. Seal tegime ajurünnakut ühele projektile, mis ehk tulevikus teoks saab. Saime palju inspiratsiooni ja jõudu.

Kell liikus edasi ja mõtlesime, et läheks loengusse. Sinna me ei jõudnud, vaid sõitsime korra Stroomi randa. Seal tuli peast veel igasuguseid häid ideid ja mõtteid. Ka koolikorraldusest ja õppemeetoditest.
Meie mõte tulevikuülikoolist: See võiks olla Waldorfülikool, kus inimesed saavad kasutada omaenda loovust ja oskusi. Seda jagada teistega ja õppida kaaslastelt. Kool loob erinevaid arenemise võimalusi. Õpilastel on võim neid muuta paremaks või arendada uusi võimalusi. Õhkkond on sõbralik ja tolerantne, aksepteeritakse erinevaid isiksusi ning tunnustatakse üksteist. Õppeained võiksid olla pikas listis või kategooriates, kus tudeng neid valida saab. Põhimõttega, et mida tema ise arvab temal vaja minevat. Kuid samas on ka võimalus võtta pakett. Sõber tõi hea näite: Sa tellid fantaasia pizza, kuhu sa ise valid, mis sa sinna peale tahad. Või võtad Hawaii pizza, kus on juba kindlad koostisosad peal. Ehk kui sind huvitab majandus või õigus, saad omale valida majaduspaketi, või õiguse puhul õiguspaketi. Ning alati on võimalus midagi muuta. Oletame, et võtsid alguses kohe Turunduspaketi, ning avastad, et see tegelikult väga ei sobi mulle. Siis järgmisest semestrist paned end kirja Kunstiteraapiasse. Kuid eeldus on ikkagi see, et tuleks semestrid lõpetada arvestatud ainetega. See loob tingimuse, et inimene ikkagi mõtleb läbi, mis ta õppima asub. Väga hea oleks teadmine, kes või mis temast tulevikus saab. Kool ise soovitab ka erinevaid aineid juurde valitud aladele.
Selline kool looks inimesi, kes on täielikud spetsialistid just sellel alal, mis neid huvitab. Inimesi, kes on väga laia silmaringiga, juhul kui nad on otsustanud valida täielikult erinevaid aineid igasugustest pakettidest. Ning kool ei pea kestma 3 aastat, võib olla ka 6 aastat. Nii kuidas keegi tunneb, et palju tal veel vaja õppida on...

See jutt vist läheks väga pikaks. Ning see on ainult esialgne visioon, seda peab veel täiendama ja edasi mõtlema. Aga selline mõttelend on juba nii mõnus, et sa lihtsalt mõtled ja sealt edasi tuleb ideid ainult juurde ja juurde. Ja ma ei jõudnudki loengusse.


Nii on HEA.

Helde puu

Tule, Poiss, tule ja roni

mööda mu tüve üles

ja kiigu mu okstel,

söö mu õunu

ja mängi mu varjus

ja ole Õnnelik.

Raamatust "Helde puu"

Leidsin raamatu, mis mul kaua juba peidus oli olnud. Mõned teavad seda, teised mitte. Väga südamlik ja Tore raamat, millest võib mõista palju erinevaid elu aspekte.

Jalgade seiklused

Kõik sai alguse suurlinnast, kust siht pandi paika. Kahjuks küll jalad ise edasi end ei viinud, vaid aitas neli ratast ja mootor. Kuid kohale jõudes enam jalanõusid ei tunnistanud. Sai tunda rohtu, nii suurt kui väikest. Ja kive.

Vahepeal toimus võistlus, põllul koos hobustega. Eelmine päev ja öö oli palju vett taevast alla toonud ning kabjajäljed pehmes mullas olid sügavad. Jalad tundsid end rõõmsana, kui said mööda pöldu ringi uitada ning tunda muda läbi varvaste tulemas.

Hiljem, kui hobused ja ratsanikud olid oma töö teinud, tuli soe lõke. See tossav puuhunnik tegi olemise lihtsaks. Jalad soojas, puupink istumise all, saaremaine loodus ümber.

Teinepäev oli meri. Olid lained, mis ilmusid tuuletust ilmast. Oli liiv, mis kutsus endale jälgi tegema.

Nüüd nad ootavad uusi ja põnevaid kohti, kus jalutada ning ringi vaadata.

Puu läks reisile

Kurb on astuda läbi Kadrioru pargi, kui tead, et mäe peal pole enam suurt Tsirkusetelki, mis sisse kutsub.
Veider on näha tühja alleed, kus enne monorattad kiirust ületades ringi vurasid, ning ringe ümber Kreutzwaldi tegid.
Ka Suur Kastanipuu tunneb end üksikuna, kuna keegi tema küljes enam ei ripu.
Pargis on vaikus, mida ei lõhu trummid, mis põristasid ennist nii, et isegi staadioni juurde oli kuulda.
Mäe peal purskkaevu naabruses ei ole enam elavaid inimesi žongleerimas.
Ka kooli õu tundub nii avar, sest pole enam inimesi, kes seda täidaksid oma rõõmsameelsusega ja tahtmisega midagi teha.