ooh la

Mõtted peas on nii laiali. Silmad tahaksid kinni vajuda, samas hoiab neid miski tundmatu ärevil ja ootel... lootes, et midagi on juhtumas. Kuigi ma olen kindel, et midagi ei muutu. See jääb samaks, kuid vaadates aknast välja - autod kihutavad mööda, naabermaja aknad helendavad.. ja siis kustuvad, puude lehed vabisevad ning alla kukkunud lohisevad mööda maad kui tuuleiil nurga tagant tuleb. On nii palju asju mida võiks/peaks/tahaks teha. Kuid mis on kõige olulisem? Sellistel asjadel ei ole ju mõõdupuud. Siiski võid alati ka valida tee mille peale ei ole kunagi mõelnud, lihtsalt riskida ning minna.

Täna ma ei lähe välja öös jalutama. Homme tahan end väsinuks liigutada. Tunda seda tunnet, kui sa ei taha mitte kui midagi tunda.

Mul ei ole õrna aimugi missugune sa välja näed. Kas ma tunneksin su ära, kui sa tänaval mulle vastu tuleksid, kas mul tekib tunne, et midagi on teisiti.. ma tean, ma tean sind... aga samas ei tea. Ma tahan sulle öelda, et sa täidad mind. Sa annad mulle eneseusku ning jõudu olla rohkem. Sa ilmusid nii ootamatult ning ma olen selle üle väga tänulik. Sa usud minusse. Kuidagi sa suudad seda mulle edasi anda ilma sind nägemata, teadmata. Sa oled lähemal kui sa arvata julged, Me kõik oleme.

Rõõmu valmistamine on suurim kingitus.