Paljaste jalgadega

7 km paljajalu jooksmist. Mööda betoontreppe, tänavaid, kruusarada ja muru.

Ja nii juba kaks päeva järjest. Nahk hakkab veidi hõrenema. Aga ma elan selle üle. Mul on uus eesmärk ja uus stiil. Ma saan hakkama. Ehk tuleb kohe-kohe uus ja tugevam nahk asemele. Ning säärelihased on piimhapet täis.

Days are too short

Kahju on mõelda, kui oled paljudel päevadel igasuguseid häid asju teinud, näinud, kogenud ning need päevad on nii kiiresti möödunud. Siis korra käib peast mõte, et kas siis mitte teha asju, mis on vägevad. Et aeg aeglasemalt läheks. EI. Tuleb teha, tuleb olla elus ja otsida uusi kogemusi. Leida ilusaid kohti, asju ja inimesi.

Vahepeal käisin tööl - panime staadionile uue kummikatte, et noortel sportlastel oleks mugav seal joosta.
Olen palju öösiti ringi hulkunud. Avastanud uusi Tallinna nurgataguseid. Jalutanud, rattaga kihutanud, longanud (siis kui Pirita jões varbale pisikese prao sisse lõikasin).
Üks nädalavahetus käisin Lõunas sportimas ning sporti vaatamas. Mis alati lõppes peoga. Leigo on ilus.. eriti kui sinna juhuslikult satud ning lihtsalt oled. Kahjuks pidin päev varem lahkuma, et näeks Laulupeo rongkäiku. "Elagu katusel istujad!"
Poolteist tundi jalutasin Balti jaama läheduses silmad kinni - no tegelikult keegi juhendas mind ka käest hoides aga see elamus ise oli nii äge. Kuulmine oli võimendatud, sest nägemismeelt ei olnud. Siis kuulsin kõike palju valjemini, kui tegelikult oli. (Tuned City)
Rattaga käisin sõitmas - Sõitsin Jägala joa juurde. Magasin seal telgis ja tulin järgmine päev tagasi. See koht on nii äge. Ta pole kaugel Tallinnast kuid on selline vaikne ja mõnus. Ning jõe vesi on soe.
Mul on jällegi üks külaline Couchsurfingust - seekord siis tüdruk Poolamaalt. Ta tutvustas meile Geopeitust. See on suht pönev mäng. Ma ei olnud sellest üldse teadlik. Kuid siis tuli välja, et peidetud asju on Tallinas nii palju. Me leidsime poole tunniga kaks tükki. Aga reegleid tuleb täita.

Let the Journey Begin

Vahepeal ma tunnen

Ma tunnen, et maailmas pole külma, mis mulle külm on.
Ma tunnen, et pole olemas valu, mis mulle haiget teeks.
Ma tunnen, et pole tuult, mis mind pikali puhuks.
Ma tunnen, et pole vahemaid, mida ma minna ei suudaks.
Ma tunnen, et pole ülesandeid, mis minule rasked oleksid.

Ma tunnen midagi.


Ning mul on nii hea meel. Ikka veel. Isegi kui päev on must ja raske. Ma pühin musta maha ja raskust ma kaasa ei võta.

Ükspäev tulin südamega koju. Ta kattis mu pead, kui suur vihm vastu maad prantsatas.

I think we all wish we could erase some dark times in our lives. But all of life's experiences, bad and good, make you who you are. Erasing any of life's experiences would be a great mistake.
-Luis Miguel


Ma tahan minna!

Jooksufilosoofia vol. 2

Roads are overrated. Ehk siis teerajad on veidi ülehinnatud. Ehk siis astu rajalt kõrvale. Jookse rohelisel murul, astu metsa ja tee sinna oma rada - ja nii iga kord, võta jalast tossud ja aseta paljad jalad üksteise järel liiva sisse, vahepeal ka vette - kui rand seda lubab. Tunneta energiat, mis loodus sulle annab. Ära vannu alla pikale rohule või külmale tuulele, sul on eesmärk, mis vajab täitmist. Ja ainult sina oled selle eest vastutav, et eesmärk saaks täidetud (mitte su 55 aastane naabrionu, kes sel aastal läheb jooksma oma 6. maratoni või su töökaaslase 17 aastane tütar, kelle 10 km aeg on 36min ja 34s).

Teerajad on tegelikult väga tänuväärt asjad, mida tänapäeval juurde ja juurde tekib. Ehhki tehakse suurem osa küll asfaldist, kuid selle kõrval on tavaliselt hea muru või mullarada. Kuigi tegelikult võiksid projekteerijad kohe mõelda ka jooksjatele ning teha mingi saepuru- või puukoorerada. Asfald võib liialt jalgu põrutada. Aga kui soov ja tahtmine ennast liigutada on suur, siis ei ole teematerjal probleemiks. Sellisel juhul pole miski probleemiks. Lihtsalt viskad oma ebamugavad tööriided seljast ning leiad omale mugavad õhulised hilbud ning pehmed tossud jalga ning juba lendad mööda rada heaolu poole.

Adidase reklaam räägib kuidas peale igat jooksu sa hakkad märkama lihaseid, mis muutuvad tugevamaks, lihaseid, mida sa kunagi näinud ei ole. Ja järsku sa hakkad avastama uut, uhkemat versiooni endast.


jooksufilosoofia 1

VABADUS

Ma olen Vaba.
Ma olen reservis.
Küll arvatust hiljem.. lausa mitu mitu päeva.. kuid Nüüd olen vabaduses.

Kui hea on paljaste varvastega muru sügada.. kui hea on jalad mullaseks teha.. hea on lühikesi pükse kanda.. hea on mitte vormi kanda.. hea on maja taga tiigis veega sulistada.. hea on nuusutada sirelilõhna.. hea on metsas ringi uitada.. hea on Olla.

Päike, tule tee mu jalad pruuniks, mis kaua on olnud kinni mustas saapas.

Tuul, tule puhu mu juustes, mis vaikselt tagasi kasvavad.

Sõbrad, tulge rääkige minuga juttu, mida pole ammu teinud.

Oh kui hea on nii..

Tulevikust minevikku.

Mõnikord teevad vanad asjad meele rõõmsaks. Need kuidagi tuletavad meelde midagi. Retro.   

Uue korteri keldrist võib leida imelisi asju. Meie leidsime Kirjutusmasina. See on nii vinge!! See ei taha elektrit, see ei taha tinti, see tahab vaid mu näpuvajutust ja paberile tekivad suurema tähendusega märgid, kui isegi need, mis siin klõpsin.

Ma olen jällegi õnnelik. Võin teile nüüd luuletusi trükkida.

Inimesed. Otsing. Elu.

Mul on külm. Isegi ei viitsi palju liigutada, et sooja tekiks. Pole ka võtta ühtki mõnusat tekki, mille alla peitu pugeda.

Kuid mis ma oskan öelda? Tunnen end kui pettunud kellegis, kuid ei saagi täpselt aru miks. Samas olen ka rõõmus selle sama asja üle ja tema üle. Ma ei saa olla pahane ega muserdatud. Kõigele sellele on antud üks ja sama tähendus mida kutsutakse Eluks. Polegi päris kindel, kas ma mõtlen seda sama elu mis sina. Usun et kohati küll, kuid paljuski ka erinev.

Mõistan, et inimesed otsivad alatasa midagi. Nii ka mina seda teen. Mõnikord ma arvan viivuks, et olen midagi leidnud, kuid järgmine hetk on see jällegi kahtluse alla seatud. Sama on vist ka suhetega. Otsitakse ja jäädaksegi otsima. Harva kohtan inimesi, kes julgevad astuda esimest sammu või küsida see esimene küsimus. Mis sest, et teine on huvitatud ja tahab rohkem teada saada. Aga see esmane kontakt on kõige raskem saavutada. Me tahame armastada ja olla armastatud.

Inimesed kergitavad oma ootusi ja pettuvad. Kuid mitte alati. Hea külg selle juures on see, et paljud õpivad sellest midagi. Midagi järgmiseks korraks. Kuid ju öeldakse, et kui tunne on hea, siis lase käia. Hüppa kuristikku. Riski. Seekord ei saa midagi valesti minna. Kuid saab. Tuleb asju võtta nii nagu nad on. Kui ei tea, kuidas nad on, siis järgi uurida ja pärida. Vältimaks valearusaamu.


Arvan, et igalt inimeselt on midagi õppida. Armasta inimesi ja andesta neile, kui nad eksivad. Tunne huvi selle vastu, kuidas su sõpradel läheb ja kirjuta neile. Proovi kirjutada kohe päris kiri. Pliiatsiga ja paberile. Joonista ka.

Kell sai just 04:10

Lumi sulab ja vesi vohab

Lõpuks on tunda Kevade lõhna,
nägin tänaval kahte poissi kõhna.

Kõikjal on sulanud lumi,
valgusfooris põleb punane tuli.

Ratta alt pritsiv vesi mind märjaks tegi,
peas mu mõtted läksid segi.


Jõudisn koju ja avastasin et ka põsel on paar poripiiska.

Elurõõm

Lugesin raamatut "Elurõõm" (Lena Kristina Tuulse), millest tahaksin välja tuua mitmeid mõtteid, mis seal kirjas on ja mulle kõige rohkem mõju avaldasid.

Mõte on loov jõud
Mõte on kõige alus, olgu tegu meie probleemide või nende lahendustega. Universum ütleb jah kõigile meie soovidele. Nõnda on inimkond tervikuna kutsunud esile nii keskkonnahävingu kui sõja, nagu ka rahumeelse koostöö ja loodushoiu. Nii heas kui halvas mõjutavad meid teiste inimeste mõtted ja meie omad mõjutavad teisi. Koos kujundame mõttesuundi, mis rajavad norme, ning kui need normid on hõivanud küllalt suure hulga inimteadvusi, hakkavad nad levima pealtnäha iseendast.

Elurõõm oleneb sellest, millega me täidame oma teadvust. Filmid, mida vaatame, raamatud, mida loeme, inimesed, kellega suhtleme, vormivad meie mõtted ja hoiakud.


Olete avastanud oma elus midagi seesugust mis ei toimi, ning otsustanud, et soovite midagi paremat. Võib-olla sooviksite omandada oskuse olla teiste seltsis sundimatum, suhelda erinevamate inimestega või tunda ennast inimeste keksel paremini? Vahest tahaksite õppida olema järjekindlam, kogema oma suhetes rohkem armastust ja vabamalt oma tundeid väljendama? Algul ei tea te alati päris täpselt, mis on viltu või mida tahate saavutada, kuid just siit teie avastusretk algabki.


Kõik inimesed on meie õpetajad armastuse kunstis. Armastus on meie loomulik olek ja selles ei tõuka me kedagi oma ühendusest välja. Armastus ei tunne piire. Kõigele, mida ta puudutab, avaldab ta teisendavat ja tervendavat toimet. ... see tähandab, et minu armastus sinu vastu ei olene sellest, mis sa teed. See on minu sees lihtsalt seetõttu, et sina oled olemas.

Tervendav armastus tähendab:

• Võin sind kuulata ilma katkestamata.
• Ma ei hakka sind manipuleerima ja kontrollima saamaks seda, mida soovin.
• Ma ei karda, et tõukad mu ära. Saan aru, et "ei" minule tähendab "jah" sulle endale. Armastan sind ning tahan, et sa hoolitseksid iseenda ja oma vajaduste eest.
• Kui jätad mind maha, tunnen kahtlemata valu, kuid ma tean, et saan olla siin maa peal õnnelik ka ilma sinuta.
• Sinu turvalisus, rahuldus ja areng on mulle sama olulised kui mu enda turvalisus, rahuldus ja areng.

Vastutus: Iga sündmuse ja arengulõigu juures pea meeles seda, et oled vastutav selle eest, kuidas sa kujundad oma elu.
Aktsepteerimine: Arenda endas valmisolekut näha asju ja sündmusi sellistena, nagu nad on.


Julgeda tähendab kaotada natukeseks jalgealune.
Mitte julgeda tähendab kaotada iseennast.

Sören Kirkegaard

Jagage oma tundeid, pühendades teistele aega ja huvi. Rõõmustage oma sõpru armsate kingituste, luuletuste, laulude ja piltidega. Ma ei usu, et võika olla paremaid kingitusi kui need, mis inimest innustavad ning aitavad tal olla kirkam, kergem, rõõmsam ja tervem ning oma eluga paremini toime tulla. Kõike seda meil tulebki levitada selle läbi, kuidas me inimestega räägime ja kuidas neid kohtleme.

Kuidas suudaksime õpetada Armastuse keelt kogu maailmale?

Oleme head inimesed.

Kallid inimesed. Täna on olnud üks suurepärane päevake. Mõelge, kui iga päev oleks selline.

Päev algab uniselt, kuna eelnev öösel oli magamist vaid 4 tundi. Õige vastlapäev on maha magatud, siis kohe hommikul viin arvuti kööki ja panen sealt Jezabelsi mängima, võtan kausi ja muu varustuse ning hakkan tainast vorpima. Kõiki koostisosi panen sisetunde järgi. Natuke olen hirmunud ka, et äkki ei tule väga hea asi välja, kui ma retsepti hoolega ei jälgi. Kuid tainas hakkas kerkima ja nägi suhteliselt hea välja. Taina tegemise ajal sain aga sõnumi hästi armsalt inimeselt, mis tõi mulle sära silma. Ma tegin vastlakukleid. Need ei tulnud küll kõige paremad välja, kuid ma ikkagi tegin neid - asi oligi nende tegemises. Samal ajal kui kuklid ahjus küpsesid, ma vaatasin köögi põrandal Hereafter filmi. Pärast läksin ma välja selle sõnumisaatjaga kohtuma. See meeldis mulle väga, sest viimati nägin teda eelmine aasta. Ta on tore. Teel aitasin ühel turistil orienteeruda tallinnas. Mu ühel sõbral jäi kohvikus megapalju saiakesi üle ja ta otsustas neid jagama minna. Kui sõnumisaatja kodu poole hakkas liikuma, siis ma läksin sõbraga saia jagama. Me sõitsime kesklinnas ringi ning otsisime kodutuid. Mõned me leidsime ja saime saiakeste eest vastu naeratuse. Tegime ka mõnel parkimistrahvide kirjutajal tuju paremaks. Neid ju niikuii keegi väga ei armasta. Lõpuks saime suuremast osast murekoormast (saiakestest) lahti ning käisime Kadriorus lumememme ehitamas. Homme või lähitulevikus viin ka oma Natopakid kodututele.

If your ship doesn't come in, swim out to it. -Jonathan Winters

Ajast

Kas teadsid et tegelikult meie aju petab meid. See on küll väike pettus, kuid siiski. Ohu korral me tegutseme juba enne, kui märkame teadikult ohtu. Keha ise tahab end päästa, kuid info ei ole veel jõudnud täielikult teadvusse. Näiteks kui hakkame kukkuma, siis paneme juba ammu enne käed ette, et end kaitsta, enne kui ajju jõuab info, et me kukume ja mis siis tegema peaks. See aeg ei ole küll pikk, kuid see viivitus on olemas.
Miks me ei suuda täielikult ühele asjale keskenduda? Selle vastuseks on sama asi, et teadvus alateadlikult jälgib kogu ümbrust. Et ohte vältida. Mõtle, kui me näiteks sõidame jalgrattaga ja siis hakkame miski eelneval päeval juhtunud asja üle endamisi arutama - kogu teadvus on suunatud sellele juhtumisele ja me unustame kuhu me sõidame ning võime õnnetusse sattuda.
Elu nagu kellavärk. Igal väiksemalgi rakul on oma kellamasin, mis teda töös hoiab.
"Aeg" on väga silmaringi avardav raamat.

.. mitte elatud aastad, vaid üksnes kogemused teevad inimese targaks.

Jääteel Vormsile

Nüüd alles, kui need uhked külmapühad hakkavad arvatavasti leebuma, leian mina kampsuni. Sellega on jube mõnus. Pole rohkemat tarviski. Nüüd ei saa seda seljast.


Käisin Vormsil. Jah just seal saarel kus on vaid üks valgusfoor, keskus on Hullo ja seal on ringi ja ristiga hauakivid. Sõitsin umbes 9 km jäätee peal. Külm on teinud head tööd, jääs olid vaid väikesed praod. Saarel muidu oli Kena, Ilus. Meiesuguseid turiste oli ka liiga palju. Üherealisel lumevallidega teel on möödasõit väga põnev kogemus. Jääkristallid sädelevad igal pool.

“Do me a favor… Stand up, walk to wherever the nearest window is, and just look outside. You may not know this, but there’s an entire planets-worth of summers, friends, sunsets, street lamps, songs, late nights, great films, and night skies waiting for you. Your life is as amazing as you want it to be, but first, you have to let it be that way.”
-chad sug

Ebalev maailm

Ma ikka ja jälle avastan inimesi ning üllatun nendes. Läbi nende ma ka leian ennast. Avastan maailma.

Väljakul oli meeletult inimesi. Mu mõte lendles ringi. Järsku sattusin segadusse. Justkui oleksin kõigi nende inimeste mõtteid kuulnud ühekorraga. Peas oli selline tunne nagu mitukümmend erinevat häält korraga üritavad mulle midagi seletada, kuid ma ei suuda ühelegi keskenduda. Korraga mõistsin maailma suurust ja selle keerukust. Igaüks meist on millegi looja. Kõik need inimesed sel hetkel ehitasid oma meeltes midagi. Kuna meid loojaid on meeletult palju, siis ehk ongi maailm selline ebalev. Ei suudeta leida üksmeelsust ja harmooniat. Kõigil meil on omad tahtmised ja omad mured. Maailm ei suuda aru saada, mis me ikkagi siis soovime. Üks karjub ühe järele ja teine võitleb selle vastu. 

Leiutasin uneravimi: Unetuse vastu aitab unepuudus. (küll väikse hilinemisega, kuid ikkagi)

Head uut aastat!! Hiina moodi. Jänese aasta.

Banksy!

Banksy!

Tema looming on imeline. Ühiskonda kritiseeriv. Mõtlemapanev.

Vaatasin ta filmi, või siis dokumentaali temast. See ei meeldinud mulle. Sest mees, kes seal oli nn peategelane (nagu ei olnudki Banksy) minu arvates jäljendas kõiki neid tänavaartistide stiile ning muutis selle müügiks. Nüüd ei olegi see kunstiliik nii kättesaamatu ja erandlik.

Filmi nimi on "Banksy: Exit Through The Gift Shop"

This is the inside story of Street Art - a brutal and revealing account of what happens when fame, money and vandalism collide. Exit Through the Gift Shop follows an eccentric shop-keeper turned amateur film-maker as he attempts to capture many of the world's most infamous vandals on camera, only to have a British stencil artist named Banksy turn the camcorder back on its owner
with wildly unexpected results.