Ma ootan. Ootan seda aega, kui minu lapsed on astumas ülikooli. Ma usun, et siis ei ole enam nii palju segadust ja mõistmatust. Ei panda noort tahmatult mõtlema „Ma vist olen rumal.“ Ülikoolinoored ei peaks vaevama oma hinge sellega, mis neile korda ei lähe. Nad teavad ise, mis on neile hea. Valik läks valesti!? No pole hullu, küll antakse uus võimalus.
Mis küll vastaksid need igivanad õppejõud, kes peaksid juba kümneid aastaid pensionil olema, kui neilt küsida, kas te olete oma tööga rahul? Või kas te tõesti tahate praegu siin olla ja meile rääkida nendest imeliselt keerulistest valemitest või teoreemidest? Kas te ei tahaks olla kodus koos oma perega, käia koeraga pargis jalutamas, oma lastelastega mängida või jutustada neile huvitavaid ja kaasahaaravaid lugusid? Kindlasti leiduks neid, kellele meeldib õpetada, ning nende ained on ka miskipärast meeldivamad tudengitele. Äkki tuleb see südamest?
Tempus fugit (Aeg lendab). Mis saab, kui praegused habemetega õppejõud, kes on oma ametikohal kümneid aastaid olnud, ei ole enam võimelised õpetama? Kes neid asendab? Tudengid on ka inimesed. Neil on ka huvid. Kui neile midagi ei paku huvi, siis nad hakkavad seda sisemiselt eirama. Aine õppejõud on väga nüri ning vahel isegi kuri, see ei jäta meeldivat tunnet, ning huvi tasapisi kaob. Aine on ju vaja ikkagi ära teha. Siis tudengid piinlevad seda tuupides 24/7 ning pingutavad mingisugusele mittenegatiivsele hindele, ning peale arvestustööd kaob kõik sellega seonduv peast. Ehk midagi jääb. Palju siis leidub neid inimesi, kes selles aines oleksid võimelised järgmistele põlvkondadele tarkust edasi andma? Ma usun et mitte väga palju. Ehk mõned andekad leiaks, kui neile massiivselt palka maksta, sest üldjuhul on andekad juba superpalgaga varustatud.
Niisiis äkki minu lapsed ei peaks õppima selliseid aineid, mis võtaksid veidi ruumi nende ajudes. Nad ei peaks olema segaduses, ega mõtlema „Kas õppejõud ise ka aru saab, mis ta teeb?“
Elu läheb Suurepäraselt edasi.
