Rumalus ruudus

Ma tahan lihtsalt lebada ja olla.

Mõelda üht mõtet.

Nüüd vist ka teist.

Unistada ehk veidi.

Ja siis aru saada, et too unistus kord juba juhtus.

Näha.

Silmis õnn ja keres soe.

Need jooned ja hääl.

Põrandasoendus ja rumalus ruudus.

Siis kui koju peab minema

Tahtsin end ümber pöörata ja küsida: "Kas sa tunned midagi?"

Vastuse või vastuseta öelnud ma: "Siin ja seal ma tunnen. Miski, mis toob mulle sooja põue ja tõstab suunurki. Miski, mis hoiab teel. Midagi toredat ja nii rõõmsat."

Vaadanud korra veel otsa ja pilgu tagasi pööranud ning edasi astunud.

Peidus on arusaam

Isegi kõrvaklappidega kuulen ma, kuidas vihm vastu aknaid peksab. Ma ju saan aru, et seal peidus on miski.

Ka kõige vanemal ja kogenumal klounil on mitu nägu.

See, et me kõrvuti oleme, veel ei tähenda, et me üksteisele lähedal oleme.

Kumba õuna võtad sina, kui puud raputades kukub sealt kaks õuna?

"Jobu" võib teinekord täiesti arvestatav tunnustus olla!

Unenäo hämming

Unenäod?

Miks? Milleks? Kuidas?

Mis nad meile öelda tahavad? Mida ma peaksin sealt lugema?

Kas tõesti on nii, et vahetevahel meil kellegiga ühtib energia või mõtteleined ning siis oleme üksteisega ühenduses seda ise teadvustamata. Ükskõik kellega, ükskõik mis ajal.

Parem lähen magan ja püüan seda mõista.

Õues on nii kerge ja hea õhk!

Kriitika

Äkki me peaks rohkem kriitiliselt mõtlema?!

Kas tõesti see haridus, mis meile antakse on vajalik ja end tõestanud?

Kas poliitikas toimuv toimib tõesti meie, kui rahva heaks või vaid poliitika loojate heaks?

Kas inimesed tõesti hoolivad või vaid näitavad seda, et enda enesetunnet parandada?

...

Usun, et me peaks nägema ka lava taha. Mis seal toimub ja kas see on meile vastuvõetav.

Üksiolek

Üksiolek. Mis see on? Millal keegi kunagi kusagil on üksi?

Ma mõtlen üksi. Sina ja midagi muud polegi.
Ei ole seinu, ei ole kööki, pole teda ja pole ema,
pole Internetti ega raadiolaineid.

Sina ja ehk mõni puu. Või siis meeletus koguses kõrkjaid.
Ehk ka lind teeb seal kivi peal häält.
Äkki hoopis liivaluited ja kohisevad lained.

Õnnega üksi olla, sest kurbusele pole ruumi seal, kus on loodus.

Someday This Pain Will Be Useful to You

“What if she was meant to be, or could have been, someone important in my life? I think that's what scares me: the randomness of everything. That the people who could be important to you might just pass you by. Or you pass them by. How do you know." - Peter Cameron


“I wish the whole day were like breakfast, when people are still connected to their dreams, focused inward, and not yet ready to engage with the world around them. I realized this is how I am all day; for me, unlike other people, there doesn't come a moment after a cup of coffee or a shower or whatever when I suddenly feel alive and awake and connected to the world. If it were always breakfast, I would be fine.” 
― Peter Cameron

Adventure

“Never fear quarrels, but seek hazardous adventures.” 
― Alexandre Dumas

“I'd like to repeat the advice that I gave you before, in that I think you really should make a radical change in your lifestyle and begin to boldly do things which you may previously never have thought of doing, or been too hesitant to attempt. So many people live within unhappy circumstances and yet will not take the initiative to change their situation because they are conditioned to a life of security, conformity, and conservatism, all of which may appear to give one peace of mind, but in reality nothing is more damaging to the adventurous spirit within a man than a secure future. The very basic core of a man's living spirit is his passion for adventure. The joy of life comes from our encounters with new experiences, and hence there is no greater joy than to have an endlessly changing horizon, for each day to have a new and different sun. "
― Jon Krakauer, Into the Wild

Hooandja

"If the monkey teaches you how to jump, then you walk away with two new skills."


Ka kaugel maal vee ääres sajab vihma.
Veidrused mõnikord lõppevad otsa.
Isegi head mälestused põlevad hästi.

Peamine ehk ikkagi see, et tuleks edasi jalutada. Läbi kauge maa ja selle vihma, teha veidrusi ja neist õppida, lahti lasta olnud aegadest ja õhtuti lõket teha.

Have less

"Love the art in yourself"

August

Ära tee midagi, lihtsalt istu ja vaata - maailm on nii ilus!

Hääletamine, Slovakkia vikerkaare alune ja Magyarország

Tallinn - Rimavska Sobota = 3 päeva hääletamist, 3 eurot bussi ja rongisõidu peale, 1600 km, 15 erinevat autot ja juhti.

Metsaelu väikese küla lähedal Slovakkias on meeletu. Telklaager, inimesed kõik nii sõbralikud ja maalähedased, kõik aitavad kõiki kõiges. Mäed, niidud, kliima, äike, vaated, mets... Imeline!

Budapest.

Head inimesed.
Poola rongid.
Ning reis tagasi.

Teekond paradiisi

Ükskord läks roosa kass jalutama, ta kõndis mööda rohelisi heinamaid ja mööda radu, mis suurtes metsades looklesid. Teepeal kohtas ta veidraid elanikke. Kord isegi jalutas ta kahe peaga kanale otsa, kana kohe küsima, kuhu minek? Kass siis vastas, et otsib üht kohta, kus kõik hall muutub ilusaks värviliseks vikerkaareks ning kus kala maitseb nagu suhkruvatt. Kana küsis edasi, et kas seal ka terad maitsevad kui m&m kommid? ja kas seal on mõned poroloonist pesad, kuhu muneda ja siis seal mõnusalt peesitada? Kass sellepeale vastas, et loomulikul on seal kõik terad täpselt nende kommide maitsega ja pesad kõik poroloonist. Kana hakkas selle peale õnnepisaraid valama ja tahtis teada, kaua veel minema peab? Kass siis lihtsalt võõpas käpaga et tule kaasa.

Niiviisi sai kass omale kamraadi kellega ta jätkas teekonda "paradiisi” poole. Paradiisiks hakkasid nad seda kutsuma seepärast, et seal ju kõik nii ilus ja hea on.

Mõne aja pärast ühe helesinise ja läbipaistva veega järve juures kohtasid nad neljajalgset sinist kurge. Kurg ka küsis jalutajate käest, et kuhu nad niiviisi naeratades lähevad? Kana kohe õhinas rääkis mis terad ja pesad seal teda ootavad. Kass ka lisas juurde kala ja vikerkaare loo, mille peale kurg ka päris, et ega nad tea, kas seal ka vihmaussid maitsevad kui huppabuppa nätsud ning kas seal on mõnusaid puid, mille otsa saab ehitada punaseid pesasid, et tuua ilmale väikeseid kurepoegi? Kass sellepeale aga vastas, et loomulikult leidub seal selliseid puid ning kõik vihmausiid maitsevad seal kui huppabuppa nätsukommid. Kurg siis sellepeale küsis kas ka tema võib liituda jalutajatega? mille peale ütles kass “The more the merrier!”

Ja nii nad kolmekesi jätkasid teekonda kohta, kus kõik unistused teoks saavad. Nad rändasid läbi mitme metsa ja niidu. Ületasid mitu jõge ja kui päev hakkas õhtale jõudma, leidsid nad mõnusa koha kus öö veeta. Seal oli mõnus pehme hein ja soe tuul silitas nende kehasid. Kolm rändurit olid nii väsinud, et kaua ei läinud aega, kui nad uinusid.

Unes nägi kass kuidas ta jooksis mööda värvilist vikerkaart suhkruvati maitsega kalad suus. Kahe peaga kana nägi aga kuidas ta haudus mune poroloonist pesades ja nokkis m&m maitsega teri. Kurg aga nägi unes, kuidas ta korjas nätsukommi maitsega vihmausse ja viis neid kauni puu otsa punasesse pessa, kus väikesed kured teda rõõmsat ootasid.

Hommikul ärgates oli kõigil rahulolevad näod. Rõõmsalt alustasid nad oma teekonda paradiisi poole. Kui järsku üks hetk kass tundis ära tuttava niidu, kus ta olevat varem olnud. Veidi aega edasi minnes tundsid ka kana ja kurg ära tuttavaid puid ja heinamaid. Korraga lõi neile kolmele korraga pähe, et nad olid ringiratast käinud.

Aga ega see nende tuju halvemaks muutnud. Kolm sõpra istusid maha ja rääkisid oma kogemusest rajal ja mõtetest, mis neil pähe tulid. Kõik nad kolm jõudsid järelduseni, et elu juhatas nad tagasi koju, sest kodu on kõige tähtsam ja parem koht olemiseks. Just siin suudavad vaid nemad ise muuta oma elurada ja teha kõik just nii nagu neile meeldib. Kodu ongi paradiis. Siinsamas suudab kass leida selle vikerkaare ja need suhkruvati maitselised kalad. Kana aga m&m maitsega teri ning ise ehitada poroloonist pesa, kus muna haududa. Kurg aga maitsvaid vihmausse ja puid, kuhu punaseid pesasid ehitada. Kolmekesi nad naersid ja rõõmustasid üksteise üle ning sõbralikult kallistades lahkusid ja oma kodudesse läksid.

Lugu karjusest

Ükskord oli tema, kes muutis pilved päikeseks ja pisarad kristallideks. Päikesekiired siniseks mereks. Kui lind vabalt liueldes mööda taevavõlvi alla maa poole sööstis, saabus koos temaga ka härmas põllulapp, kus lambakarjus voolis puust hobust. Hobune tekkis oksast mis eelneval tormisel õhtul tamme küljest tugeva tuule tõttu rebenes. Eilne päev jääb alatiseks selleks päevaks, mida mäletavad meie silmad ka siis, kui tuleb uus eilne. Silmades näha taolisi kujundeid on igaühele veidi hirmuäratav kuid tahetud ja oodatud. Oskamatus seda vastu võtta tekitab mõnikord kurbust. Ka õnneliku karjuse silmist võib voolata kurbuse pisaraid, mis päikesekiirte all kristallideks muutuvad.

Change the world again

Mina, sina, tema, naabritädi, vanamees tänava lõpust, postipoiss, tuvimutt seal pargis, kunagine füüsikaõpetaja jne.

Falling into

When I realized that you were really looking at me. Straight into my eyes. I felt like the world is playing a stupid game with me, again. I didn't want to believe that at this moment. And in the end I was almost dying because I knew the truth and it was burning me inside out. This awkward moment when you start falling into somebody and then the next day you have to leave. Knowing that you might never meet again.

The only things you will miss are the ones you shared. The early morning walks to the tram-stop. Late movie nights. And talking, laughing, talking, laughing, talking and laughing. After a while.. thinking about you minute or two.. I still can smell your hair, hear your voice, see your eyes or remember the cutest thing I ever experienced.

It isn't about being inseparable, it's being separated and nothing changes.

Lõpp mugavusele

Tule jookseme vihmas, külmetame tuules, püherdame murul, ronime kõrgustes, paitame ämblikke, sodime käsi, hoiame käest, armume kohe, oleme paljad, vaatame silma, sööme vorsti meega, vahime ilu, kiidame üksteist, vehime kätega, määrime käsi, naerame nagu hullud ...

Päev ja öö

On päev, hele ja soe. Pilved voorivad mööda taevalaotust lähemale ja siis kaugemale. Tuul raputab puid sinna ja tänna. Sina teed nalja ja mina naeran. Minul juhtub midagi totakat ja sina naerad.

On öö, tume ja jahe. Pilved vooriva mööda tähtedest ja kuust. Tuul kõigutab kuivand puid ja ulub üksikul kombel. Mina teen kuuma teed ja sina jood. Sinul hakkab jahe ja mina toon teki.

Öö ja päev. Sarnasusi leiab sama palju kui erinevusi.

Südames teab iga inimene, et mets, heinamaa ja meri on ilusamad kui asfalt, tanklad, autod. - E. Petrone

See ja teine ning segamini

Üle keha külmavärinad.

Silmad vaid säravad.

Need on väravad.

Öösiti pole palju sõpru.

Paremal on too sealt kaugelt ja vasakul mõnikord sina.

Teinekord avastan end illusioonidest.


Satun sinna, kus mind ei taheta.
Ega seda kohta ma vaheta.


Pärast seda, kui nägin su kandu.
Kõik mis jääb, on kirja pandud.

“Touch”

Today we’ll send over 300 billion e-mails and 19 billion

text messages.

Yet we’ll still feel alone…

The average person will say 2,250 words to 7.4 other individuals.

Will these words be used to hurt or to heal?

There’s an ancient Chinese myth about the Red Thread of Fate.

It says the god have tied a red thread around every one of our

ankles and attached it to all the people           

whose lives we’re destined to touch.

This thread may stretch or tangle, but it’ll never break.

Kuidas leida aega tähtsate asjade jaoks?

Teadlased (ehk siis mina igavusest mõtlesin) on välja selgitanud, kuidas saab tänapäeva kiires ühiskonnas (elame selleks, et tööd teha) tähtsate asjade jaoks aega leida.

Esimene ülesanne oli teha kindlaks, mis asjad on inimestele tähtsad. Selleks viidi läbi suur küsitlus (minu fantaasialend). Sellest tuli välja, et paljudele on tähtis raha (nad valetasid). Teisele kohale tulid kaaskodanikud (ehk siis sõbrad, pere, kallid inimesed). Kolmandaks tuli aga haridus ja kogemused (aktiivne vaba aja veetmine, loovus, eneseareng). Veel mainiti mustikateed, pähklitükkidega koorejäätist ning päikesevalgust.

Aga kuidas siis nende jaoks aega leida. Aeg on ju limiteeritud!!

Mõtisklus: Miks siis inimesed neid asju teevad, mis aega kulutavad? Järelikult peavad need olema tähtsad asjad. Seega kui sa oled valinud miski tegevuse kasuks, siis järelikult peab see olema tähtis, muidu sa ju ei raiskaks seda 24-st tunnist, mis meile iga päev antakse. See aeg pole pikk. Meil kõigil on võimalus ise oma valikuid teha. Sinu valik on Kõige tähtsam. Peab olema.

Think about it...

Lapselik hämmeldus

Kas mäletate?
Seda kuidas sipelgapesa juures tükk aega keskendunult sipelgaid jälgisime.
Kuidas esimest korda lõbustuspargis lõbutsesime.
Kuidas huvitunult konnakulleseid vees vaatasime.
Kuidas ikka ja jälle päkapikke salaja tabada tahtsime.
Neid esimesi kordi kui pilvelõhkujaid nägime, või ookeane, või päris mägesid.
Esimest lennusõitu.

Seda tunnet, mis sind hämmastab ja on veidi uudishimulik justkui teadmiste janu.
Kui vaid suudaks seda olekut hoida ka siis, kui näeme samu asju päevast päeva.

Külm

Jooksen õues. Tunnen end olevat alasti ja paljaste jalgade all tunnen vahepeal valu. Selline kõrvetav ja torkiv valu. Kuid kuumusest on asi kaugel. On pime ja talv. Mu keha aurab meeletult. Mu pikad sammud viivad mind tiigi äärde. Tiigi jäässe raiusin enne augu, kuid juba õhuke jääkiht katab vett, millest ta enne puhastasin. Järgmine hetk silmi avades näen tumedust ja kuidas õrn valgusvihk veepinnalt pimedust valgustada üritab. Keha tahab vee alt välja hüpata, kuid ma sunnin end seal veel olema mõned sekondid. Hoian kätega jää äärtest kinni ja surun end sügavamale. Tunnen, kuidas mõistus läheb segadusse ning keha külmub. Mõne hetke pärast olen veest väljas ja näen, kuidas vesi mu juustes ja keha katvatel karvadel jäätub. See on Külm.

Oh darling...

Oh darling, let's be adventurers...

I miss seeing my footprints on the sand...

I miss taking photos of interesting buildings...

I miss seeing my own shadow on things...

I miss seeing weird animals in weird cities...

I miss taking breaks while I am hiking...

I miss taking photos of people when they don't know it...

I miss doing weird things on weird places.

Mis toimub? Mis on selle asja põhjuseks ja miks mõned asjad nõndaviisi on ning miks juhtuvad sellised asjad?

Oi neid küsimusi on mitmeid sadu. Kõiki neid vist ei saagi vastata ning ega vist ei ole vajagi. Inimene on ise kõik selliselt välja mõelnud ning loonud. Asjad keerukaks teinud. Nüüd siis kui kõik ringiga tagasi tuleb, mõtleme ja küsime jälle ja jälle neid samu asju.

Aga kust leida vastuseid? Usun, et pooled vastused on juba meil olemas, peame vaid neid ise rohkem uskuma. Ja oma suhtumist muutma. Aga mõned küsimused on tõesti keerukad, need, mis puudutavad sind ennast kui ka kedagi teist, kes üldse kohe ei suuda välja öelda, mis tal seal peas või südames toimub. Oh seda mõttetööd ja rasket jalutuskäiku mööda porist teed tuulise ilmaga. Ega see ei paranda väga midagi. Inimesed ise peaksid olema algusest peale siirad ja valet mitte rääkima. Kahju on nendest, kes pingutavad meeletult kuid sellest ei tule midagi head, vaid rohkem ja rohkem asju mille üle pead kulutada. Lihtsalt ei oska kuidagi edasi minna. Ehhki juba on peas lepitud kõik kokku, aga miski muu ei poolda seda ning see on luhta läinud.

Üks kõige suurimaid vigasid on see, kui minna ära inimeste juurest, kes tegelikult seal seisid ja sind ootasid.