„Laps kasvab kodus. Lapse kodu on ennekõike tema ema. Elus on aga nii, et ühel ilusal päeval peab see linnuke pesast välja lendama laia maailma avastama. See periood, mil ta oli ema ja isa kaitse all, kus ta sai iseseisva elu alguseks kõik vajalikud algteadmised ja oskused, on pöördumatult läbi. Sellest momendist alates astub laps, kellest on saanud täiskasvanu, iseseisvasse ellu. Iseseisev elu tähendab ise oma eluga hakkama saamist, ilma tugedeta elu. See tähendab, et me vajame enda elu ise heaks elamist. Kuid teades, et see tugi on ikkagi olemas, saame sellest teadmisest jõudu oma teel kulgemiseks. Kuhu läheb üks elu käest peksa saanud inimene kõigepealt? Eks ikka oma lapsepõlvemaadele, oma vanematekoju. Sinna, kust ta sai oma alguse. Seal on tal kõige lihtsam aeg maha võtta ja oma tegude või tegematajätmiste üle järele mõelda. Tema päevinäinud vana ja armas ema pakub talle lohutust, tema karm, aga samas ütlemata armas isa soovitab elutargalt veel proovida ja ühel ilusal päeval lendab see linnuke jälle pesast välja.“
- Seest välja
vaatad, aga ei näe;
kuulad, aga ei kuule;
mõtled, aga kohale ei jõua;
katsud (kompad), aga ei tunne;
nuusutad, aga ei taju;
maitsed, aga aru ei saa.
Olles ametis oma vangide valvamisega ei märka me ei ilu ega elu enda ümber ja sees ning arvame, et seda polegi.
