Selliseid küsimusi olen mõnedki korrad kuulnud. Neid küsitakse pidevalt. Ka minu käest. Kas see on lihtsalt jutu jätkuks? Tahavad nad sellega väljendada oma heasoovi tegevuseks, mille peale nad seda küsivad? Või see on reaktsioon millelegi, mida nad ise ei teeks?
Täna küsis isa kas ma olen hull, kui ma kahmasin kaasa plekist labida, kirve ja kangi, et minna tiigi peale ja sinna jäässe auk lõhkuda. Eesmärgiga ennast sinna sisse suruda, kui saunast tulen. Seda ma ka tegin. Hiljem sealt tagasi joostes suutsin mitu korda paksu lume sisse kaevatud rajast mööda astuda ning korra ka end kõhuli lumme kukutada. Lumiseks sai ka rätik, mille igaks juhuks kaasa kahmasin. Saunas tagasi olles tundsin, kuidas keha vaikselt taastub juhtunust ning süda rinnus klopib. See on tunne.
Eelnevalt esitatud küsimist küsiti ka siis, kui ma maratoni jooksma läksin. Isegi treener. Kuid mul läks kenasti. Keset rada, kui juba üle poole on läbi, ning hakkad tundma, kuidas valu suureneb ja jõud raugeb - leiab keha ikkagi veel seda, millega liigub edasi, vaatamata raskustele. See on tunne.
Olen käinud mädeges matkamas. Käinud mööda kindlaid radu. Kuid miskipärast kisub miski mind sealt rajalt maha. Kusagile mujale. Tundmatusse, kus pole kellegi jälgi. Kord käisin omapäi vallutamas mägedetippe, mis raja kõrval uhkelt seisid. Kord läksin mööda jõge jalutama, sest tundsin, kuidas hing soovis midagi muud. Mõlemal korral avastasin, kuidas ma täitusin õnnega, kuidas mu keha läks õitsele ja süda hakkas leegitsema. See on tunne.
Armastus on ka tunne.
