Teenimisest

Postimehes 13. oktoober.


"Miks pööratakse ebaproportsionaalset tähelepanu välimuse pisiasjadele, nagu habemekarvade pikkus, saabaste läige ja muu, millel lahingupidamise seisukohalt ei  paista olevat erilist tähtsust?

Eelkõige distsipliini, korra, ühtsuse ja hügieeni saavutamiseks. Ka lahinguväljal on nendel asjadel suur tähtsus. Kui vastane näeb hooldatud sõdurit, järeldab ta sellest, et meie võitlejad söövad hästi, jõuavad enda eest hoolt kanda, nende motivatsioon on kõrge ja neid võita on võimatu ülesanne."

Kas tõesti on nii? See vastus ajab mind küll naerma. Lahinguväljal on tähtis see, et saapad oleksid puhtad ja habe aetud. Selle jaoks on rohkem aega, kui vastast lasta.


Veel oli seal samas lehes ka kirjas lause, mida ma ise praktiseerin. Ehk siis keegi suur võll ütles lõpuks nii, et tugevamatel sportlastel ajateenistuses vorm langeb. Nii ta on. Mul on kõht, mida ma pole varem kandnud.

Juustumaitselised pähklid

Aga mina sain täna peaaegu ootamatult tasuta jäätise!

Naljakas on olnud viimane aeg. Mu mõte on hästi palju huvitavaid ideid ja ilusaid lauseid loonud, kuid kahjuks pole neid kirja kusagile pannud. Ehk see on seepärast, et rivis ei kirjutada. Kuid pea töötab nagu hull. Ja kui jõuan kusagile, kus on võimalus see paberile märkida, siis on pea tühi. Ning tavaliselt on päevaplaanis ka miski muu ajuvaba tegevus.

Mõnikord on tunne nagu see oleks üks suur näidend. Ja mina olen sinna lavale lihtsalt lükatud - ilma käsikirja ega proovideta. Vahetevahel on see ikka nii naljakalt ebainimlik. Kuid kui sul on ümber inimesed, kes ka seda võtavad kui näidendit, siis on mõnus lihtsalt kõik mööda lasta. Ainuke asi millest kahju hakkab.. on aeg.

Homme jooksen. Paidest Türile. Ja loodetavasti sõidan Rongiga.