Peale külma tuleb soe

Jäämäe efekt tõestab end ikka ja jälle. Kord viis ta merepõhja maailma uhkeima reisilaeva, teinekord kirjeldab ta inimest. See Teine kord juhtub vist alatasa, kuid sellisel juhul mõõdab selle suursugusust esmase mulje tagant välja pääsenud Ilu. Kogu selles keerukuses ja mõistatuslikkuses. Kui suurelt suudab see sind hämmastada.

"Mulle ei meeldi plaanid, kuid vahetevahel on nad Ilusad."

Kiirtänaval

Miks inimestel kiire on. Alati. Ja miskipärast just linnades. Pole aega, et hingata, pole aega, et vaadata, pole aega, et märgata inimest enda kõrval. Ei, just seda nad teevad. Nad märkavad väga hästi teist inimest. Kuid mitte õiges valguses. Nad arvavad. Nad loovad illusioone. Nad kujutavad ette. Ja siis jooksevad. Kiirustavad kuhugile, kus on turvalisem. Teinekord koht, kuhu põgenesid, on jällegi ülerahvastatud. Jalad alla ja kiiruga järgmisesse kohta. Kuid miks siis nii?

Kui käisin pargis jalutamas, olid kaaskodanikud rahulikud, loivasid mööda pargiradu ja Nautisid igat sammu, igat puud millest möödusid. Ei tundund, et neil kusagile kiire oleks olnud või nad millegi eest põgeneksid. Pargiinimesed usaldavad rohkem. Siis seadsin sammud kesklinna, vanalinna äärde ja kaubanduskeskuste tuhinasse. Seal tuli üksik tunne peale. Inimmassid voolasid minust üle, mööda. Ja kõik see toimus vaid loetud sekonditega. See on nagu võidujooks igale poole. Silmad on suunatud maha, et kellegile juhuslikult silma ei vaataks. Kiiresti edasi, et kellegile ette ei jääks. Peaasi et keegi minust midagi arvama ei hakkaks. Ära palun ütle midagi kohutavat. Ära kommenteeri mind. Ära vaata ka.

Kui nii mõeldakse, siis mis see põhjus võiks olla? Inimene on ju sotsiaalne olend. Talle meeldib kui talle midagi kena öeldakse, ta naudib teiste imetlevaid pilke, ta naeratab teisele ilusale inimesele, ta tahab kuuluda, ta ei saa olla suhtlemata. Kuid miksjaoks siis niiviisi ollakse nagu tänavapildis näha?

Sotsiaalmeedia popimad lehed

Äkki on põhjus kusagil, kuhu ma veel ei ole jõudnud, ega arvatavasti ei jõua ka - minevikus. Või on see tõesti tänapäeva uus leiutis - olla vastuoluline. Või siis on sellel tõepõhi taga. Et ongi keegi kellegile halvasti öelnud, keegi kedagi halvustava pilguga vaadanud, kellegile naeratades saanud vasta sõimu, et Mis sa siin naerad minu üle.

Ma olen õnnelik, sest Alati on Erandeid.
Mina seda ei tea, mis tegelikult toimub. Oskan vaid arvata.

Talvepuhkus

Puhkus. Talvine Saaremaa.
Hobusetall, kus kõrval lund täis põld. Hobune, ratsanik, Mäesuusad. Rakendasime mäesuusad köiega hobusele järgi ning sõit võis alata, justkui veesuuskadega.

Paksus lumes autoga - ei ole väga hea idee.

Jää ja meri on alati hea otsus. Kas siis mööda jäätükke joosta või siis lihtsalt lamada seal ja kuulata lainetehäält - jäätuki all kui ka enne läheneva veelaine häält.

No man is a failure who is enjoying life.

~ William Feather

Lumejooks

Käisin jooksmas - lumes. Lund on palju, ja sadas peale.
Öös - kui inimesed peaksid kodus telekast jaburaid saateid jälgima.
Hämmastusin - Kadriorus olid suusatajad, üks jooksja, jalutajad, koeraga koos, rõõmus oli see.
Sain Krutskid - ehk siis hea tuju.

Läks ja Tuli

Vana kadus ära. Hajus. Alguses vaikselt, hiljem juba kiiremini ja lõpuks ta kadus. Teda pole enam. On vaid mõningad raasud mälestustes, on mitmeid elemente mis meenutavad juhtumisi/inimesi. Tolmukübemed kapi peal, mis unustusse jäid.

Ma olen rõõmus. Mitmenädalane mittevägapõhjalik planeerimine ei tasunud end ära. Hommikul oli kõik katki. Kõik. Isegi mina ise - veidi. Lõuna-ajal hakkasid klotsid üksteisega haakuma. Pool oli tervenenud, välja arvatud ühe pisikese osaga. Hiljem - teine pool koorus nutust naeruks. Esimese poole pisike osa täitus valgusega. Lõpuks oli tervik. Ja see Tervik oligi just see Tervik, mis valmistas minule kingituse. Kauni, ilusa, naerulise, õnneliku..

Then I'd say ''that bundle - that's family.'' ~ Alvin