Jalgade seiklused

Kõik sai alguse suurlinnast, kust siht pandi paika. Kahjuks küll jalad ise edasi end ei viinud, vaid aitas neli ratast ja mootor. Kuid kohale jõudes enam jalanõusid ei tunnistanud. Sai tunda rohtu, nii suurt kui väikest. Ja kive.

Vahepeal toimus võistlus, põllul koos hobustega. Eelmine päev ja öö oli palju vett taevast alla toonud ning kabjajäljed pehmes mullas olid sügavad. Jalad tundsid end rõõmsana, kui said mööda pöldu ringi uitada ning tunda muda läbi varvaste tulemas.

Hiljem, kui hobused ja ratsanikud olid oma töö teinud, tuli soe lõke. See tossav puuhunnik tegi olemise lihtsaks. Jalad soojas, puupink istumise all, saaremaine loodus ümber.

Teinepäev oli meri. Olid lained, mis ilmusid tuuletust ilmast. Oli liiv, mis kutsus endale jälgi tegema.

Nüüd nad ootavad uusi ja põnevaid kohti, kus jalutada ning ringi vaadata.

Puu läks reisile

Kurb on astuda läbi Kadrioru pargi, kui tead, et mäe peal pole enam suurt Tsirkusetelki, mis sisse kutsub.
Veider on näha tühja alleed, kus enne monorattad kiirust ületades ringi vurasid, ning ringe ümber Kreutzwaldi tegid.
Ka Suur Kastanipuu tunneb end üksikuna, kuna keegi tema küljes enam ei ripu.
Pargis on vaikus, mida ei lõhu trummid, mis põristasid ennist nii, et isegi staadioni juurde oli kuulda.
Mäe peal purskkaevu naabruses ei ole enam elavaid inimesi žongleerimas.
Ka kooli õu tundub nii avar, sest pole enam inimesi, kes seda täidaksid oma rõõmsameelsusega ja tahtmisega midagi teha.

blank

Paljajalu kastemärjas rohus.

Parim päev

Ärgata kell 10:34.

Pesta hambad ja juua klaas vett.

Üks banaan kõhtu närida.

Küsida sõbra käest, kuidas tal läheb.

Joonistada üht maailma Ilusaimat Inimest.

Joosta päikese sees 8 km.

Süüa pargis pulkadega hiina toitu.

Jälgida mööduvaid inimesi.

Õhtuses pimeduses põletada ja visata tuld.

Minna magama hea tundega.