Vist olen järje juba kaotanud, kui mitu korda olen teinud lahti akna, kuhu kirjutada peas olevast puntrast.
Aken on lahti. Kuid pundar ei hakka hargnema ei siit ega sealt. Üksikud sõnad, harvad laused, kõhnad mõtted. Kuid ma tunnen kuidas see kõik kuhjub ja kerib end rulli. Paisub. Kuidas ma tahaksin, et asjad oleksid lihtsamad. Ideed ja mõtted lendlevad. Hõljuvad klaverid. Tahaksin kuulda ja küsida, aru saada ning selgitada. Kukkuda ja olla rõõmus selle üle, et ma kõndisin selle asemel et istuda. Mõnikord ma tunnen et sõnad on kaotanud oma ilu ja tähenduse. Kas mina unustan anda tähenduse kaasa sõnaga mis annan? Valus võib mõnikord ka olla.
Aken on lahti. Kuid pundar ei hakka hargnema ei siit ega sealt. Üksikud sõnad, harvad laused, kõhnad mõtted. Kuid ma tunnen kuidas see kõik kuhjub ja kerib end rulli. Paisub. Kuidas ma tahaksin, et asjad oleksid lihtsamad. Ideed ja mõtted lendlevad. Hõljuvad klaverid. Tahaksin kuulda ja küsida, aru saada ning selgitada. Kukkuda ja olla rõõmus selle üle, et ma kõndisin selle asemel et istuda. Mõnikord ma tunnen et sõnad on kaotanud oma ilu ja tähenduse. Kas mina unustan anda tähenduse kaasa sõnaga mis annan? Valus võib mõnikord ka olla.
