Lugu karjusest

Ükskord oli tema, kes muutis pilved päikeseks ja pisarad kristallideks. Päikesekiired siniseks mereks. Kui lind vabalt liueldes mööda taevavõlvi alla maa poole sööstis, saabus koos temaga ka härmas põllulapp, kus lambakarjus voolis puust hobust. Hobune tekkis oksast mis eelneval tormisel õhtul tamme küljest tugeva tuule tõttu rebenes. Eilne päev jääb alatiseks selleks päevaks, mida mäletavad meie silmad ka siis, kui tuleb uus eilne. Silmades näha taolisi kujundeid on igaühele veidi hirmuäratav kuid tahetud ja oodatud. Oskamatus seda vastu võtta tekitab mõnikord kurbust. Ka õnneliku karjuse silmist võib voolata kurbuse pisaraid, mis päikesekiirte all kristallideks muutuvad.