Seda soovitaksin ka Hingedele, kes astusid NG uksest viimast korda välja.
Võin tuua ennast, kui näide. Kes teab, mis ma läbi tegin, kes ei tea. See oli kõik hea. Ehhki tunne on ikka veidi sinnapoole, et ma polegi kuhugile jõudnud. Ülikool jäi poolikuks, töö eriti hästi ei istu, Reisimine on aga hämmastavalt Tore. Alati võib ju mõelda "mis oleks kui..." mis siis oleks olnud? Keegi ei tea, vaid võib kasutada fantaasiat ja mõelda asju, raisata mõtteenergiat sellele, mida enam kunagi muuta ei saa. Kuid just need 2 aastst, alates kui ma astusin sealt koolimaja uksest välja - on olnud nii kuradima tihedad, ja nii palju uut ja nii Ilus. Ei olekski midagi muud soovinud. Kuid see on olnud. Liigume edasi, tuleb teha valikuid, riskida, kahelda ja mõelda, mis ikka valesti võib minna? Kuid mis on valestiminemine? Ehk tuleks seda võtta kui õpetust järgmiseks sammuks. Kuid kes on see, kes üldse algupäraselt väidab, et see on vale ja too õige?
Osadele soovitan oma vanemaid mitte kuulata ning teha, kuis süda soovib, ja teistele soovitan just kuulata inimesi, kes on teid üles kasvatanud ja alati teie kõrval olnud. Kunagi ei tea.
Mõistkem mu esimese lause jutumärkides osa mõistuse ja moraali piires.
