Barefoot

Vaatasin filmi. See oli Austraalias tehtud film. Poiss kõndis seal kõikjal paljajalu.

Tuletas mulle meelde mu enda seiklusi maal ja linnades - paljajalu.

Kuidas tundsid kõike, millel käisid.

Mõni kivike, muhk, auk, mõnikord ka mõni näts (see polnud väga meeliköitev)

Jalgadel oli hea ja hingel oli hea.

If I had my life to live over, I would start barefoot earlier in the spring and stay that way later in the fall. I would go to more dances. I would ride more merry-go-rounds. I would pick more daisies.

~ Nadine Stair

Lumisel maal

Tead, sõida maale. Ära ole linnas. Mine oma mugavustsoonist välja. Ära muretse, et telekast jääb midagi nägemata. Mine seikle ise. Ära osta poest valmistoitu. Võta retseptiraamat ja valmista midagi, mis Tõeliselt hästi maitseb. Ära sõida poodi, kui see on kilomeetri- kahe kaugusel. Otsi mõnusad jalanõud ning jaluta. Ära helista vanematele (tegelikult helista nii palju kui võimalik, kuid... Mine neile külla.

Mine linnast välja, sõida kusagile, metsa, põllule, mere äärde. Olenemata ilmast teeb see tuju paremaks. Toob sära silma. Ehk lahendab ka mõne probleemi, kui neid peaks kusagil ilmuma. Sõida maale vanematel või sõpradele külla. Aita neil teha puid, tegeleda loomadega, lund rookida, pukamiseks järves ujuda, metsas jalutada, niidul ümbruskonda jälgida. Kogu see rahu, mis valitseb linnast väljas, see tuleb ja sukeldub sinusse. See loob vabadust ja joonistab ilu. Julge see hea vastu võtta. Sulle on antud see lihtne võimalus tingimusteta minna, ja Olla.

When I go out into the countryside and see the sun and the green and everything flowering, I say to myself Yes indeed, all that belongs to me! ~Henri Rousseau

Pay It Forward / The Straight Story

"The Straight Story" - Oh seda südamlikkust.

"When my kids were real little, I used to play a game with 'em.

I'd give each one of 'em a stick and - one for each one of 'em -

then I'd say ''you break that.'' 'Course they could, real easy.

Then I'd say ''tie them sticks in a bundle and try to break that''.

'Course they couldn't.

Then I'd say ''that bundle - that's family.''

"So, ah...what's the worst part about being old, Alvin?"

"The worst part of being old is rememberin' when you was young."

"Pay It Forward" - Jah, see on hea film. Ning see idee! See on seda väärt.

Filmist veel niipalju, et seal häiris mind miski, üks väike detail. Aga muidu ma vist polegi nii palju pisaraid nii rõõmust kui kurbusest varem valanud. Üks "100 must see movies" seast.

Candlelight

Miks küll on küünlapõletamine nii lummav tegevus?

Kui see mõte juba varajases staadiumis pähe tuleb, muutub kõik. Maailm jääb rahulikumaks nii sinu sees kui ka väljas. Sa otsid kõige parema küünla, mis sul on. Asetad ta parima koha peale, kuhu see võimalik on. Otsid isegi küünlaaluse, sellise kauni. Või haarad kapist teetaldriku. Küünal sobib täpselt sinna kuhu sa talle pesa tegid. Nüüd on aeg käes see süüdata. Leiad kapi nurgast kulunud tikutopsi, milles veel viimased tikud sees. Õnneks esimene tikk juba süttib ja lähened sellega vaikselt küünlale. Lõpuks täidab küünlaleek toa soojuse ja rahuga. Veidi aega lihtsalt jälgid leeki. Mitte millelegi muule tähelepanu pööramata. Oh seda õndsust.

Küünlavalgust!

Raamatujaht

Käisin Raamatukoi poes raamatut otsimas. Ei leidnud. Leidsin hoopis teise.

Loengu looming

Kõik algab lõpust

Ta püüdis mõista mõistmatut,

Avastas korrapäraselt korrapäratu,

elu tundus täiuslikult ebatäiuslik.

Ta sai aru intelligentsest rumalusest,

oli olnud aktiivselt passiivne,

justkui tõusev kukkuja.

Ta märkas enda ümber külmunud soojust,

suhetes küllastunud küllastumatust,

kõik näis selge segadusena.

Autoga Euroopasse

Neljapäev 19.11 Pärast Alkoholiseminari ja väikest jalutuskäiku vanalinnas suundusin korterisse. Avasin MSN-i ja sain teada, et mul on õhtuks külalisi oodata. Oh rõõmu. Kui ta lõpuks Tartust kohale jõudis, jõudis meie jutuajamine selleni, et võtsime auto ja sõitsime tagasi Tartusse. Enne viskasin veel mõned särgid ja sokid kotti. Tartust asusime teele Valga poole, mis kiiresti asendus Valkaga. Sealt edasi läks juba kiirelt, kui avastasime, et ongi juba Poola.

Poola on imedemaa. Seda on vist palju kuulnud. Teed on seal halvad, väikesed ning rekkaid täis. Alati, kui autoga kuhugile sõit, siis loodetakse Poolast võimalikult kiiresti läbi saada. Kuid hea on see, et rekkajuhid mõistavad, et väiksemad autod tahavad neist mööduda, ning sõidavad nii tee ääres kui võimalik - sellest aga tekib väga ohtlik olukord: Kahesuunalisest teest saab ühtäkki Kolmerealine. Mina alguses ei julgenud nii toimida, kuid seda juhtus ikka. Kõige targem on Poola minna sõbraga, ma mõtlen selle all üht väga head GPS-masinat. Ning oleks hea, kui tal on peal kõige uuemad uuendused. Meie näiteks sõitsime öösel kuhugile tupikusse, kus parandati silda, ning tee pealt lihtsalt edasi ei saanud ning tuli teha 60km ring kusagil pisikestel üksikutel metsa-ja põlluvaheteedel. Valminud uued teed ajavad ka segadusse, sest gepsil neid peal pole.

Õhk on seal riigis kuidagi must. Koguaeg on nii udune, ja mõnikord isegi tunned kuidas see õhk on kuidagi saastunud. Kas siis tööstustest või kaevandustest või ei teagi millest. Maanteel on kiirus 90 ning asulates 60. Ehk sellepärast, et seal on väga palju palju asulaid, ning need võtavad palju aega. Kui teepeal süüa tahad, siis on hea, kui sul on Poola raha. Sest kaarti ei taheta palju. Bensiinijaamades saab kaardiga hakkama, kuid nende kõrval asuvates söögikohtades ei saa.

Peale Poolat tuli Tšehhi. Sealt midagi palju ei mäletagi. Kiirelt läbi. Seal on mäed ning suuremad teed hakkavad valmima. Sõitsime seal palju ehitatavatel teedel, kus oli palju kiiruspiiranguid.

Saksamaa: Oh jumal õnnistagu neid Tasuta kiirteid. Saksamaa möödub vägagi kiiresti. Sealsetel Kiirteedel ei ole kiirusepiiranguid. Kui seal nii rahulikult sõita 150 km/h siis sinust möödutakse kui postist. Kõik uhked mesad ja bemmid on ju võimelised lausa üle 200 tunnikiirusega sõitma. Seega proovisin mõnel järel hoida, nii 180 julgesin, kuid siis otsusatsin, et ei ole vist vaja nii sõita, kui auto pole vastav. Kuid jah, nii minnes kui tulles on Saksamaa koht, kust saab sõna otses mõttes läbi kihutada. Mis sest et Rekkad vahepeal teel on, kuid tee on üldjuhul 2 või kolmerealine. Kiirteede ääres on palju puhkekohti, kus saab vahepeal hinge tõmmata ja jalgu sirutada.

Nüüd tuleb järgmisena Prantsusmaa. Oh seda romantilist ja toredat maad. Kiirteed on olemas, kuid maksustatud. Kui saksa äärest tahad täitsa lõunasse saada, siis maksad umbes 50 eurot kokku. Ning kui otsustad neid teid vältida, mille eest raha küsitakse, siis sinu reisiaeg pikeneb umbes 10-20 tundi. Kui sa just mingit salateed ei tea, kust kaudu kenasti otse saab lõunasse sõita. Igatahes on seal kiirteedel 130 kiiruspiirang. Ning nädalavahetuste õhtutel on tee ülekoormatud. Eriti jube on Lyonist läbi sõites. Kui aga jõuad sellisel sügisesel ajal Lõuna-Prantsusmaale, vahemere äärde, siis on RAHU. Ei leidu ühtki turisti, ehhki on jäljed, et siin neid ikka käib. Tundub, et suvehooajal on see piirkond väga popp koht. Nüüd aga välja surnud. Hotellid ja restoranid on kinni. Mõned, kes veel töötavad, on oma hinnad alla viinud. Seal siis meiegi kasutasime olukorda ära ja ööbisime veidikese aja. Kuid muidu ööd autos on väga väsitavad, ei mahu, on külm, ja halb.

Pisike seiklus oli ka meil Avignoni ülikoolilinnas. Kus ma sain parkimise eet 11 eurot trahvi, see on siiani maksmata, Ma ei saa ju sellest trahvist aru, kui see vööras keeles on. Kuid siis veel, kallis TomTom suunas mind vanalinna kus ma suutsin manööverdades auto esiotsale paar kriimu juurde teha. Tundub, et pisikestes linnades seal on autode üleküllus. Kõik kohad on pisikesi autosid täis. Siis on nii raske leida parkimiskohta või üldse teedel liikuda. Isegi hakkas veidi hirmus. Kui teed midagi valesti teel, või jääd kellegile ette, siis nad pistavad kohe prääksuma ja teevad kurja nägu. Nad nagu ei saa aru, et mina olen turist ja mul on load olnud vaid 2 kuud. Nad vist ei saa mu rohelistest vahtralehtedest aru. Kuid mis seal ikka, las nad olla siis nii turtsakad.

Mööda rannikut Hispaania poole on ilus sõita, kui jõuad Püreneede alguskohta. Seal sõidad nii, et ühest aknast näed kalju all merd ning teisel pool sirguvat mäge.

Oh jaa ma suutsin ikka mõlema tahavaate peegliga ka autosid rammida. Vasakuga sõitsin vastu ühe Seati peeglit: minu oma jäi terveks, usun, et ka tema oma. Prema peegliga riivasin üht ust, kui poiss oli parkinud tee äärde ning askeldas seal autos uks pärani lahti. Terve liiklus oli häiritud ning siis kui proovisin vaikselt mööduda (mul oli tee ülesmäkke) siis käis väike kolks. Pärast vaatasin peeglist, et ta tõmbas oma ukse kinni. Kuid kõik on Terve.

Hispaanias kaua ei olnud. Sügis on ka sinna jõudnud. Pole seda 30 kraadist sooja. Kuid tulime ära läbi kiirema tee läbi Püreneede. Püreneedes otsustasme minne kasutada Tomi teadmisi, ning võtsime sihtpunktiks mägitee. See kukkus välja väga hästi. Mööda kitsast mägiteed sõitsin aina kõrgemale ja kõrgemale. Kuni lõpuks jõudsime parklani, kust sai edasi jala turnima minna. Oh kuidas mul seda vaja oli. Seista kusagil kõrgel ja lihtsalt kaugusesse vaadata. Mitte midagi mõeldes lihtsalt olla. Tuul vuhiseb kõrvus ja juustes. Kaugel on näha vahemeri ning teisel pool kõrged mäetipud.

Ühes kivises rannas loopisin kive vette. Järsku avastasin käe alt savilahmaka. Kohe tuli tahtmine midagi sellest luua. Tegime kaks inimest. Panime nad postile seisma. Ja jätsime teistele röömu valmistama.

Tagasitee oli ohutu. Ei hakanud nüüd Tšehhi minema, vaid otse Saksamaalt Poola, kus ma ühes linnas tegin peaaegu avarii. Tagasi eesti jõudes oli hea tunne. Mööda lõuna eesti teid sõites möödusin ka ühest rekkast, kes mulle andis märku, et on ohutu minna, kui olin möödunud Tänasin teda ohutulede vilgutusega. Ta ütles Palun esitulede vilgutusega. Nii Hea oli. Kusagil mujal ma sellist käitumist kahjuks ei kohanud.

Tagasi jõudsime 1. detsembriks.

Kokku sõitsime üle 6500 km.

Raha kulus väga palju (peamiselt kütusele).

Kogemus on asendamatu.

Meel on rõõmus.

Auto on terve.