Inimesed. Otsing. Elu.

Mul on külm. Isegi ei viitsi palju liigutada, et sooja tekiks. Pole ka võtta ühtki mõnusat tekki, mille alla peitu pugeda.

Kuid mis ma oskan öelda? Tunnen end kui pettunud kellegis, kuid ei saagi täpselt aru miks. Samas olen ka rõõmus selle sama asja üle ja tema üle. Ma ei saa olla pahane ega muserdatud. Kõigele sellele on antud üks ja sama tähendus mida kutsutakse Eluks. Polegi päris kindel, kas ma mõtlen seda sama elu mis sina. Usun et kohati küll, kuid paljuski ka erinev.

Mõistan, et inimesed otsivad alatasa midagi. Nii ka mina seda teen. Mõnikord ma arvan viivuks, et olen midagi leidnud, kuid järgmine hetk on see jällegi kahtluse alla seatud. Sama on vist ka suhetega. Otsitakse ja jäädaksegi otsima. Harva kohtan inimesi, kes julgevad astuda esimest sammu või küsida see esimene küsimus. Mis sest, et teine on huvitatud ja tahab rohkem teada saada. Aga see esmane kontakt on kõige raskem saavutada. Me tahame armastada ja olla armastatud.

Inimesed kergitavad oma ootusi ja pettuvad. Kuid mitte alati. Hea külg selle juures on see, et paljud õpivad sellest midagi. Midagi järgmiseks korraks. Kuid ju öeldakse, et kui tunne on hea, siis lase käia. Hüppa kuristikku. Riski. Seekord ei saa midagi valesti minna. Kuid saab. Tuleb asju võtta nii nagu nad on. Kui ei tea, kuidas nad on, siis järgi uurida ja pärida. Vältimaks valearusaamu.


Arvan, et igalt inimeselt on midagi õppida. Armasta inimesi ja andesta neile, kui nad eksivad. Tunne huvi selle vastu, kuidas su sõpradel läheb ja kirjuta neile. Proovi kirjutada kohe päris kiri. Pliiatsiga ja paberile. Joonista ka.

Kell sai just 04:10

Lumi sulab ja vesi vohab

Lõpuks on tunda Kevade lõhna,
nägin tänaval kahte poissi kõhna.

Kõikjal on sulanud lumi,
valgusfooris põleb punane tuli.

Ratta alt pritsiv vesi mind märjaks tegi,
peas mu mõtted läksid segi.


Jõudisn koju ja avastasin et ka põsel on paar poripiiska.