Külm

Jooksen õues. Tunnen end olevat alasti ja paljaste jalgade all tunnen vahepeal valu. Selline kõrvetav ja torkiv valu. Kuid kuumusest on asi kaugel. On pime ja talv. Mu keha aurab meeletult. Mu pikad sammud viivad mind tiigi äärde. Tiigi jäässe raiusin enne augu, kuid juba õhuke jääkiht katab vett, millest ta enne puhastasin. Järgmine hetk silmi avades näen tumedust ja kuidas õrn valgusvihk veepinnalt pimedust valgustada üritab. Keha tahab vee alt välja hüpata, kuid ma sunnin end seal veel olema mõned sekondid. Hoian kätega jää äärtest kinni ja surun end sügavamale. Tunnen, kuidas mõistus läheb segadusse ning keha külmub. Mõne hetke pärast olen veest väljas ja näen, kuidas vesi mu juustes ja keha katvatel karvadel jäätub. See on Külm.

Oh darling...

Oh darling, let's be adventurers...

I miss seeing my footprints on the sand...

I miss taking photos of interesting buildings...

I miss seeing my own shadow on things...

I miss seeing weird animals in weird cities...

I miss taking breaks while I am hiking...

I miss taking photos of people when they don't know it...

I miss doing weird things on weird places.

Mis toimub? Mis on selle asja põhjuseks ja miks mõned asjad nõndaviisi on ning miks juhtuvad sellised asjad?

Oi neid küsimusi on mitmeid sadu. Kõiki neid vist ei saagi vastata ning ega vist ei ole vajagi. Inimene on ise kõik selliselt välja mõelnud ning loonud. Asjad keerukaks teinud. Nüüd siis kui kõik ringiga tagasi tuleb, mõtleme ja küsime jälle ja jälle neid samu asju.

Aga kust leida vastuseid? Usun, et pooled vastused on juba meil olemas, peame vaid neid ise rohkem uskuma. Ja oma suhtumist muutma. Aga mõned küsimused on tõesti keerukad, need, mis puudutavad sind ennast kui ka kedagi teist, kes üldse kohe ei suuda välja öelda, mis tal seal peas või südames toimub. Oh seda mõttetööd ja rasket jalutuskäiku mööda porist teed tuulise ilmaga. Ega see ei paranda väga midagi. Inimesed ise peaksid olema algusest peale siirad ja valet mitte rääkima. Kahju on nendest, kes pingutavad meeletult kuid sellest ei tule midagi head, vaid rohkem ja rohkem asju mille üle pead kulutada. Lihtsalt ei oska kuidagi edasi minna. Ehhki juba on peas lepitud kõik kokku, aga miski muu ei poolda seda ning see on luhta läinud.

Üks kõige suurimaid vigasid on see, kui minna ära inimeste juurest, kes tegelikult seal seisid ja sind ootasid.