Nii palju ja mitte midagi ehk natukene

Elu. On.

Tuhiseb tuulega tänavalaterna alt läbi. Nagu tuisune lumi.

Inimesed. On.

Armastusväärsed ja head. Mõned oma rajalt kõrvale kaldunud ja kadunud.

Ütle nüüd, mis on õige ja mis väär. Mis on ilus ja mis ei ole. Kuidas käituda nii, et endal süda terveks jääks ning teisel ehk ka.

Peab salaja hoiduma nende hõlma alla, kes sulle rõõmu valmistavad.

Ärge pange inimesi sedasi kirjutama...

Teepuru hommik

Olen juba päris tugev.

Pole sulle kirjutanud tühja-tähja.
Pole küsinud kuidas sul päriselt läheb.
Pole teinud rohkem pingutusi, et ehk tagasi tuled.

Olen kustutanud sinule kirjutatud saatmata sõnumeid.
Olen sulgenud su väikesesse ruumi, kus tihti käin.
Olen soovinud sind tänaval kohata, kuid hoian silmad kinni.

Püüan leida muid tegevusi, kuid palju tegevusi oleme teinud koos ning raske on midagi leida, mis sind ei meenutaks. Palun ära küsi minult süütundest või lohutuse mõttes kuidas mul läheb. Sa tead, et siis ma valetan.


Hommik kui koristades üht mahaaetud teepuru ajad ümber teise paki teepuruga.

Mõte.

Oi kui lihtne on inimest armastada oma peas. Kuid väga raske siis, kui ta seisab su ees.

Norwegian Wood

Some pieces from the Norwegian Wood by Haruki Murakami