Helesinine täheke

Tere,

Olen helesinine täheke sealt ülevalt. Ma näen alla Maale. Seal on nii palju Muutusi, mis alatasa toimuvad, neil polegi aega lihtsalt olla. Kõik seal liigub või ruttab kuhugile, mulle tundub, et nad nagu tahaksid liikuda ajas edasi meeletu kiirusega, et kätte saada see, mis on kusagil mõtteavarustes loodud. Unustavad Selle Meeletu Suure Hetke, kus nad tegelikut on.

Seal elavad imearmsad olevused - Inimesed. Nad on nii võrratult ilusad. Joonistavad, kirjutavad, hoiavad kätest, laulavad, rõõmustavad, nutavad, Unistavad...

Harmoonia või Tasakaalu pärast on vist ka tumedamad küljed sinna kleebitud. Ehk muidu ei saakski aru rõõmust kui poleks kurbust... Ma näen seda tumedust ja muutun kurvaks.

Olen nii palju õppinud sellest väikesest armsast planeedist. Ennist olin vaid kivike, kuid nüüd Täheke, kes virvendab kui Maal keegi haarab kellegi käest ja hoiab seda südames soojas... armumine - see on nii lootusrikas ja ehk ka veidi rumal. Need pisikesed olevused seal teevad nii imepäraseid ja ettearvamatuid tegusid, kui tunnevad armastuse jõudu.

Miskipärast need olevused tahavad alati midagi omada, ning on planeedi ära jaganud osadeks, ning seadnud nn piirid erinevate kultuuride ja füüsiliselt teistmoodi arenenud olevuste vahele. Nagu nad kardaksid midagi, kardaksid üksteist.

Mul on veel nii palju näha ja õppida. Mõista, miks nad saevad oksa, millel istuvad.