„Ma ei saa su mõtteid lugeda, sa pead ütlema, mida sa mõtled.“

Jah, see on filmist „Twilight.“ Ma vaatasin seda ning pea jäi tühjaks. Panin ta Pesa mälupulgale ja ulatasin talle. Otsisin kotist käekella, tõmbasin jalga tossud ning suundusin välja. Väljas oli juba pime. Õnneks on park kohe järgmisel tänaval. Suundusin sinna, ma ei saanud endast aru, kas tahan joosta või kõndida. Ma kõndisin valgustite all ajades oma varju taga ning püüdes varju eest põgeneda. Kõik tundus tühi, nii seest kui väljast. Käisin edasi kuni avastasin, et kõnnin juba tänaval, kus pole varem olnud. Nüüd ma püüdsin näha kõike. Avasin oma silmad. Tekkis tunne kui mõistus hoiaks mind koos, samas kui süda igatseks karjuda ja nutta. Igatsus, kurbus, pahaolu, ärakasutamine, valed, raha, õnnetus, kuidas ja miks küll just need täna mulle silma tungisid. Istusin natukeseks õitsva puu alla ja vaatasin taeva poole, neid väikesi säravaid täpikesi.

Tulin tuppa ja panin kõrvu kumisema „Slumdog Millionaire“-i soudtracki.

Muide, nad ei öelnud ühtki korda filmi jooksul, et nad armastavad teineteist!!