Tundub, et elu tahab mind proovile panna. Viimasel ajal väga tugevalt ja halastamatult. Ma põgenesin, nagu ikka tehakse, kui miski üle jõu käib. Kuid oh mis üllatust - see tuleb sulle järgi. Ja mitte ainult selles uhkuses, mis ta tekkides oli, vaid hoopis tugevamana. Või on see kõik silmapete, mis tundub väga reaalne.
Istun seal linnas ja kõik sebivad ümber. Ei ole aega, mil ei kuule sõidumürinat akna taga või idanaabri keelt naaberkorterist. Sellega vist harjusin liialt ära - lumises metsa keskkonnas on veider. On vaikus. On üksik. On vaid ära jäätunud järveke, mille jääd katab pehme valge lumevaip. Metsatukast on kuulda puude hääli, millest lõpuks hakkad aru saama. On tuul, mis puhub hoopis teisiti, kui suurte majade vahel.
Sotsiaalsus puudub. Kuid õnneks on Kõu, kes pakub oma "kiiret" Internetti igal pool. Kuid kui ärkad nii, et oled ainus. Maja on külm. Kõrvus on vaid mingi imelik vuhin või hele mürin. Esimesed sõnad, mis öelda saad, on need, mis paberile kirjutad või klahvivajutusega ekraanile tekivad. Kuidagi ei suuda olla. Kuid sisimas oled kindel, et see on vajalik. Olla üksi, iseendaga. Kasvõi veidi.
Olen palju erinevat kirjandust lugenud, kes jutustavad inimesest kui olevusest, kes ei suuda üksi olla. C. McCandless jõudis ka sellele järeldusele enne, kui ta hing rändama läks. Nii jõudis selleni ka teine mees, kes tegi katse, kas ta suudab ilma ühiskonnata ja inimesteta metsas hakkama saada. Ta hakkas hulluma. Ka mina olen rännates tundnud, kui olen mäetippu jõudnud, jälgides ümber olevaid kauguses olevaid pilvi, mis peidavad endasse kaljunukke, et tahaks seda hetke jagada. Nüüd ja Praegu. Kuid siis keeran paremale ja vasakule ning jään ikkagi üksi muigama. Kogu selles hiilguses.
Kuid just Idamaades põgenevad, või siiski soovivad minna mungad ära. Nad otsivad üksindust. Et olla ilma ühegi segava faktoriga, mis nende mediteerimist segaks. See on viis leida see õndsus. Kaastunne. Armastus. Vabadus. Aga Üksi. Miskipärast peavad nad selle leidma üksi olles. Just nagu Buddha selle leidis puu all istudes. Nad on õnnelikud. Ükskõik kui palju neil inimesi ümber, või kui pole ühtki hingelist kümnete kilomeetrite raadiuses. Munkadele on üksiolemine õnnistus.
Mina aga nõustun Oshoga, kes väidab, et tuleb osata olla üksinda. Ei saa koguaeg olla teiste seas, see on sama, mis olla pikka aega üksi. Tuleb osata nautida seda hetke, millal oled teistega või millal oled jäänud üksi. Mõlemad on väga tähtsad. Usun, et tänapäeval on harjutud sõltuma väga palju teistest. Ja kui tekib hetk, mil pole enam kedagi ümbruses, hullutakse, hakatakse asju ette kujutama ning sellest võib tekkida arusaamatusi. Abielud purunevad, sest teisele ei anta ruumi olla. Ruumivajadust ning üksiolemise hetki peab mõistma samamoodi kui seda, et mõnipäev on armastus suurem kui teisel. Armumine on teist laadi ettevõtmine.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Inimene ON sotsiaalne olend. Period.
Tead elu peabki inimesi proovile panema, sest muidu me ei jõuakski kuhugi :). Põgeneda on ka teinekord vaja, aga sellisel juhul piisavalt kaugele, kuid teatud asjad tulevad ikka järgi ning kunagi ikka tuleb need lahendada. Põgenemine aitab lihtsalt asju enda jaoks läbi mõelda...
Ma arvan, et Osho'l oli väga õigus öeldes, et inimesed peavad oskama üksi olla, kuigi tänapäeval on tunne, et paljud seda just ei oska. Ning see üksindus on vajalik, selleks et asju kõrvalt näha, arusaada teistest vaatepunktidest ning lahendamata asjadele lahendus leida. Seal samas "Into the wild"is oli Primo Levi tsitaat: The sea's only gifts are harsh blows, and, occasionally, the chance to feel strong. Now, I don't know much about the sea, but I do know that that's the way it is here. And I also know how important it is in life not necessarily to be strong, but to feel strong, to measure yourself at least once, to find yourself at least once in the most ancient of human conditions, facing the blind, deaf stone alone, with nothing to help you but your hands and your own head.
Mina loen hetkel välja siit seda, et iga inimene, kord elus peaks ennast proovile panema, üksinda olema. Samas see ütleb, et korra, see tähendab, et vajatava õppetunni saab sellega juba kätte. Ning ma arvan, et seejärel ongi midagi mida teistega jagada ning olla nö sotsiaalne, jagada armastust teistega :).
Kogu aeg ei saa anda ja anda... vahel on vaja lihtsalt omaette olla ning nö patareisid laadida...
Iga inimese vajadused on ka erinevad. Mõni vajab rohkem sotsiaalsust, teine saab ka vähesega hakkama, eks igal asjal ole omad plussid ja miinused.
Samas kui uskuda tõelisesse armastusesse, siis teoreetiliselt peaks see pakkuma kõike :).
Üksindus on hinge rahu paik, kuhu oma hulluse eest varjuda.
Post a Comment