Viimastel aegadel

Kell on 2:22, pühapäeva varahommik. Tegin omale sooja tee - ChaoMing on seal paki peal kirjas, ega täpselt ei teagi, mis seal sees on, kuid maitseb hea.

Novembri lõpp ja juba on lumehanged lõputud. Kahju vaid sellest, et maapind ise ei ole veel külma tundnud, ning nüüd vaikselt soojendab seda lund altpoolt. Kuid eks ka tuleb sellele lõpp. Lumelangemine on mind alati lummanud - see on vist teine selline nn minu enese hetk, kus ma end tunnen vabalt ja piiritult. (Kõige paremad kohad on mäetipud) Ka praegu langeb lumi. Tänavavalgustite all on seda kõige paremini märgata. Lihtsalt jälgid seda muutumist. See on nagu elu, alati muutuses.

Algab vist esimene advent. Tahtsin peale mandariinide ka piparkoogitainast osta, kuid ei leidnud seda poest ülesse. Mõtlesin, et teen omale jõulumeeleolu. Pean seda tegema, sest võib juhtuda, et Meie kallis riik teeb nii, et enne puhkust välja rohkem ei lasta. Mingid mehed, ei suuda veel aru saada, et ärajooksmisega teevad nad liiga nii endale kui ka meile kõigile, kes me seal passima peame. Aega teenimas. Kuid alati tuleb ju loota paremat. Mõned väidavad et juba tulebki elada parimas. Kuid ma pole veel otsustanud, kuidas parem on.
Teenistuses on asjad muutunud - mehed on rohkem närvilised ja tülisid tekib rohkem. Kas see tähendab, et mõned hakkavad murduma, või siis nad lasevad oma päris minal mängu tulla. Muudavad oma karakterit, mis meile peale on sunnitud. Teise vaatuse lõpuni peaks olema veel kolm nädalat. Siis on veel ees kaks vaatust, millest viimase oleme ehk reaalselt tegevuses. Või siis autoroolis.

Ma tahaksin oma ümber inimesi, kes mind kaasaksid igasugustesse tegevustesse. Ma rohkem pean silmas kunsti või kultuuri. Kes oleksid rõõmsad ja hakkajad. Nendega koos läheks ja maaliks kell 4 hommikul Kadriorus pargipinki, või kellegagi läheks linnahalli katusele ja tantsiks, või võtaks kaasa hunniku paberit ning voldiks nendest vabaduseristi juures suure elevandi, või...