Ma ikka ja jälle avastan inimesi ning üllatun nendes. Läbi nende ma ka leian ennast. Avastan maailma.
Väljakul oli meeletult inimesi. Mu mõte lendles ringi. Järsku sattusin segadusse. Justkui oleksin kõigi nende inimeste mõtteid kuulnud ühekorraga. Peas oli selline tunne nagu mitukümmend erinevat häält korraga üritavad mulle midagi seletada, kuid ma ei suuda ühelegi keskenduda. Korraga mõistsin maailma suurust ja selle keerukust. Igaüks meist on millegi looja. Kõik need inimesed sel hetkel ehitasid oma meeltes midagi. Kuna meid loojaid on meeletult palju, siis ehk ongi maailm selline ebalev. Ei suudeta leida üksmeelsust ja harmooniat. Kõigil meil on omad tahtmised ja omad mured. Maailm ei suuda aru saada, mis me ikkagi siis soovime. Üks karjub ühe järele ja teine võitleb selle vastu.
Head uut aastat!! Hiina moodi. Jänese aasta.
1 comment:
Väga hea tähelepanek sul...ja nii ongi ;)
Post a Comment