We all have stories to tell

I still remember the first day I met you

I think I like you... quite a bit actually

Strange adventures and midnight swims

Sitting next to you doing absolutely nothing means absolutely everything to me

No one is too old for fairy tales

You know what's beautiful? Read the first word again

Thinking about thinking

Why can't you just tell me how you feel?

You give me that feeling that they write novels about

Don't you see me the way I see you?

Don't you think about me the way I think about you?

Don't you feel the same way I feel about you?

I don't want you to become somebody that I used to know

I feel like I've been running for 1,5 years

And I know that I can't start the next chapter of my life if I keep re-reading the last one

In the end, we only regret the chances we did't take, the relationships we were afraid to have, and the decisions we waited too long to make.

Põhjanaabrid ja Turu

Käisin Põhjanaabreid külastamas. Seegi reis kujunes nii välja, et isegi ei saanud aru kui juba oli päev, millal pidi laeva minema ning sõitma. Inimesi ei teadnud kedagi, kes meiega koos minemas olid. Õnneks tagasi saabudes oli isegi veidi kurb, et ei teagi, millal saatusepoiss jälle ehk kokku viib. Oh neid vahvaid inimesi.

Avastasin Turu linna. Peamiselt ikka öösiti, sest päeval ju ikka muid tegemisi rohkem. Mis sest, et kohati oli tunne, et kohe kohe jään lauale magama, või siis mõtted, mis ei lasknud üldse olla ega mõista kuidas saab seal nii olla ja meil teisiti. Kuid Turu ise on selline väikene mõnus linnake. Jõega, milles voolab must vesi ja suurte kividega, mis soome kohta tavapärane on.

Kogesin palju uut ja huvitavat. Sõin tigusid, mis algul tundusid olevat seened. Ei olnud üldse halvad. Mängisime hotelli aatriumis mänge. Vahtisime Stockmanni akna taga jõulumuinasjuttu. Imetlesin lumetormi. Harrastasime kaljuronimist.

Ekslemise imed.