Käisin
Põhjanaabreid külastamas. Seegi reis kujunes nii välja, et isegi ei
saanud aru kui juba oli päev, millal pidi laeva minema ning sõitma.
Inimesi ei teadnud kedagi, kes meiega koos minemas olid. Õnneks tagasi
saabudes oli isegi veidi kurb, et ei teagi, millal saatusepoiss jälle
ehk kokku viib. Oh neid vahvaid inimesi.
Avastasin
Turu linna. Peamiselt ikka öösiti, sest päeval ju ikka muid tegemisi
rohkem. Mis sest, et kohati oli tunne, et kohe kohe jään lauale magama,
või siis mõtted, mis ei lasknud üldse olla ega mõista kuidas saab seal
nii olla ja meil teisiti. Kuid Turu ise on selline väikene mõnus
linnake. Jõega, milles voolab must vesi ja suurte kividega, mis soome
kohta tavapärane on.
Kogesin
palju uut ja huvitavat. Sõin tigusid, mis algul tundusid olevat seened.
Ei olnud üldse halvad. Mängisime hotelli aatriumis mänge. Vahtisime
Stockmanni akna taga jõulumuinasjuttu. Imetlesin lumetormi. Harrastasime
kaljuronimist.
Ekslemise imed.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment