Lugu karjusest

Ükskord oli tema, kes muutis pilved päikeseks ja pisarad kristallideks. Päikesekiired siniseks mereks. Kui lind vabalt liueldes mööda taevavõlvi alla maa poole sööstis, saabus koos temaga ka härmas põllulapp, kus lambakarjus voolis puust hobust. Hobune tekkis oksast mis eelneval tormisel õhtul tamme küljest tugeva tuule tõttu rebenes. Eilne päev jääb alatiseks selleks päevaks, mida mäletavad meie silmad ka siis, kui tuleb uus eilne. Silmades näha taolisi kujundeid on igaühele veidi hirmuäratav kuid tahetud ja oodatud. Oskamatus seda vastu võtta tekitab mõnikord kurbust. Ka õnneliku karjuse silmist võib voolata kurbuse pisaraid, mis päikesekiirte all kristallideks muutuvad.

Change the world again

Mina, sina, tema, naabritädi, vanamees tänava lõpust, postipoiss, tuvimutt seal pargis, kunagine füüsikaõpetaja jne.

Falling into

When I realized that you were really looking at me. Straight into my eyes. I felt like the world is playing a stupid game with me, again. I didn't want to believe that at this moment. And in the end I was almost dying because I knew the truth and it was burning me inside out. This awkward moment when you start falling into somebody and then the next day you have to leave. Knowing that you might never meet again.

The only things you will miss are the ones you shared. The early morning walks to the tram-stop. Late movie nights. And talking, laughing, talking, laughing, talking and laughing. After a while.. thinking about you minute or two.. I still can smell your hair, hear your voice, see your eyes or remember the cutest thing I ever experienced.

It isn't about being inseparable, it's being separated and nothing changes.