Nii palju ja mitte midagi ehk natukene

Elu. On.

Tuhiseb tuulega tänavalaterna alt läbi. Nagu tuisune lumi.

Inimesed. On.

Armastusväärsed ja head. Mõned oma rajalt kõrvale kaldunud ja kadunud.

Ütle nüüd, mis on õige ja mis väär. Mis on ilus ja mis ei ole. Kuidas käituda nii, et endal süda terveks jääks ning teisel ehk ka.

Peab salaja hoiduma nende hõlma alla, kes sulle rõõmu valmistavad.

Ärge pange inimesi sedasi kirjutama...

Teepuru hommik

Olen juba päris tugev.

Pole sulle kirjutanud tühja-tähja.
Pole küsinud kuidas sul päriselt läheb.
Pole teinud rohkem pingutusi, et ehk tagasi tuled.

Olen kustutanud sinule kirjutatud saatmata sõnumeid.
Olen sulgenud su väikesesse ruumi, kus tihti käin.
Olen soovinud sind tänaval kohata, kuid hoian silmad kinni.

Püüan leida muid tegevusi, kuid palju tegevusi oleme teinud koos ning raske on midagi leida, mis sind ei meenutaks. Palun ära küsi minult süütundest või lohutuse mõttes kuidas mul läheb. Sa tead, et siis ma valetan.


Hommik kui koristades üht mahaaetud teepuru ajad ümber teise paki teepuruga.

Mõte.

Oi kui lihtne on inimest armastada oma peas. Kuid väga raske siis, kui ta seisab su ees.

Norwegian Wood

Some pieces from the Norwegian Wood by Haruki Murakami

Tühi kaev meelitab januseid

See on tore, kui jagad ja annad endast osa igaühele kellega läbi käid. Mõnele rohkem, mõnele vähem. Neelad tähelepanu, mis ise välja pigistad. Kuid päeva lõpuks jääd ikka tühjalt seisma. Järgmine päev sama lugu. Ring. Mis jääb sinule kui sa annad ja annad.. Kes jääb sinusse? Võibolla see polegi see sina kes see kunagi oli. Või just nimelt on see sama sina, kes sa olid enne kõiki neid lahendusi, mis vahepeal juhtunud on. Ajalugu kordub.. on mõned väitnud. Raske on seda kõrvalt näha. Ise pingutades ja tuhlates su sõnades, et leida sealt midagi, mis aitaks. Kuid oled põikpäine. Või valelik. Või egoist. Või reetur. Karmid sõnad, kuid tõde mõnikord ongi selline. Vastik tunnistada. Pigem halb tõde kui lohutav vale. Elu on kummaline. Ilus tühi kaev tõmbab januseid ikkagi ligi.

T ja K tantsuhoos

Kui vaid tookord teinud teistmoodi,

kohe olnud sedasi, kuidas on hea.

Nüüd on tunne kehvalt sedamoodi,

kohe kindlasti ei ole see hea.

Kõik on tegelikult aga lihtsat moodi,

ta ei hooli ega tea mis hea.

Loodan, et see ei lähe homme moodi,

tõrjumine ja kallistamine koos,

suures saalis tantsuhoos.

Ruumis palju inimesi

Ma mõtlen
kelle käte vahele sa jooksed
kui sa oled purjus
ruumis kus on kõik nemad
keda sa kunagi armastanud oled.

Või sa ainult lähed?

Kas sa tõesti hoolid? Kuidas sa seda teed? Kas ma saan ka sellest osa?

Või sa lihtsalt ütled seda?

Kas sa päriselt näed? Minu silmis midagi? Oled sa seda näinud?

Või sa lihtsalt vaatad?

Kas sa mõistad? Kuidas olen jõudnud siiani? Mis hetkel toimub?

Või sa kerglaselt noogutad?

Kas sa igatsed? Kas mõtteis mõnikord mõlgub? Kohati ehk ka mina?

Või sa oled pigem hetkes?

Kas sa tuled? Kuhugile kui kutsun? Ehk isegi jääd?

Või sa ainult lähed?

Hilja peale jäämine

Palun vabandust, et olen hiljaks jäänud.

Et ma õigel ajal ei vaadanud sind pilguga, mis sind tardunult kinni oleks hoidnud.
Et ma ei öelnud asju suust välja siis kui oli aeg seda seda.
Et ma hoidsin end tagasi ning ei jooksnud.

Palun vabandust, et sulle tihedamini ei öelnud, kui väga hea mõnikord on.

Et ma ei kirjutanud kirju, mida oleksid lugenud mitmeid kordi.
Et ma olin rumal ning ootasin midagi ise juhtuvat.
Et ma ei haaranud käest, mida sa mulle ei pakkunud.

Palun vabandust, et hilja peale jäin.