Inimesed. Otsing. Elu.

Mul on külm. Isegi ei viitsi palju liigutada, et sooja tekiks. Pole ka võtta ühtki mõnusat tekki, mille alla peitu pugeda.

Kuid mis ma oskan öelda? Tunnen end kui pettunud kellegis, kuid ei saagi täpselt aru miks. Samas olen ka rõõmus selle sama asja üle ja tema üle. Ma ei saa olla pahane ega muserdatud. Kõigele sellele on antud üks ja sama tähendus mida kutsutakse Eluks. Polegi päris kindel, kas ma mõtlen seda sama elu mis sina. Usun et kohati küll, kuid paljuski ka erinev.

Mõistan, et inimesed otsivad alatasa midagi. Nii ka mina seda teen. Mõnikord ma arvan viivuks, et olen midagi leidnud, kuid järgmine hetk on see jällegi kahtluse alla seatud. Sama on vist ka suhetega. Otsitakse ja jäädaksegi otsima. Harva kohtan inimesi, kes julgevad astuda esimest sammu või küsida see esimene küsimus. Mis sest, et teine on huvitatud ja tahab rohkem teada saada. Aga see esmane kontakt on kõige raskem saavutada. Me tahame armastada ja olla armastatud.

Inimesed kergitavad oma ootusi ja pettuvad. Kuid mitte alati. Hea külg selle juures on see, et paljud õpivad sellest midagi. Midagi järgmiseks korraks. Kuid ju öeldakse, et kui tunne on hea, siis lase käia. Hüppa kuristikku. Riski. Seekord ei saa midagi valesti minna. Kuid saab. Tuleb asju võtta nii nagu nad on. Kui ei tea, kuidas nad on, siis järgi uurida ja pärida. Vältimaks valearusaamu.


Arvan, et igalt inimeselt on midagi õppida. Armasta inimesi ja andesta neile, kui nad eksivad. Tunne huvi selle vastu, kuidas su sõpradel läheb ja kirjuta neile. Proovi kirjutada kohe päris kiri. Pliiatsiga ja paberile. Joonista ka.

Kell sai just 04:10

Lumi sulab ja vesi vohab

Lõpuks on tunda Kevade lõhna,
nägin tänaval kahte poissi kõhna.

Kõikjal on sulanud lumi,
valgusfooris põleb punane tuli.

Ratta alt pritsiv vesi mind märjaks tegi,
peas mu mõtted läksid segi.


Jõudisn koju ja avastasin et ka põsel on paar poripiiska.

Elurõõm

Lugesin raamatut "Elurõõm" (Lena Kristina Tuulse), millest tahaksin välja tuua mitmeid mõtteid, mis seal kirjas on ja mulle kõige rohkem mõju avaldasid.

Mõte on loov jõud
Mõte on kõige alus, olgu tegu meie probleemide või nende lahendustega. Universum ütleb jah kõigile meie soovidele. Nõnda on inimkond tervikuna kutsunud esile nii keskkonnahävingu kui sõja, nagu ka rahumeelse koostöö ja loodushoiu. Nii heas kui halvas mõjutavad meid teiste inimeste mõtted ja meie omad mõjutavad teisi. Koos kujundame mõttesuundi, mis rajavad norme, ning kui need normid on hõivanud küllalt suure hulga inimteadvusi, hakkavad nad levima pealtnäha iseendast.

Elurõõm oleneb sellest, millega me täidame oma teadvust. Filmid, mida vaatame, raamatud, mida loeme, inimesed, kellega suhtleme, vormivad meie mõtted ja hoiakud.


Olete avastanud oma elus midagi seesugust mis ei toimi, ning otsustanud, et soovite midagi paremat. Võib-olla sooviksite omandada oskuse olla teiste seltsis sundimatum, suhelda erinevamate inimestega või tunda ennast inimeste keksel paremini? Vahest tahaksite õppida olema järjekindlam, kogema oma suhetes rohkem armastust ja vabamalt oma tundeid väljendama? Algul ei tea te alati päris täpselt, mis on viltu või mida tahate saavutada, kuid just siit teie avastusretk algabki.


Kõik inimesed on meie õpetajad armastuse kunstis. Armastus on meie loomulik olek ja selles ei tõuka me kedagi oma ühendusest välja. Armastus ei tunne piire. Kõigele, mida ta puudutab, avaldab ta teisendavat ja tervendavat toimet. ... see tähandab, et minu armastus sinu vastu ei olene sellest, mis sa teed. See on minu sees lihtsalt seetõttu, et sina oled olemas.

Tervendav armastus tähendab:

• Võin sind kuulata ilma katkestamata.
• Ma ei hakka sind manipuleerima ja kontrollima saamaks seda, mida soovin.
• Ma ei karda, et tõukad mu ära. Saan aru, et "ei" minule tähendab "jah" sulle endale. Armastan sind ning tahan, et sa hoolitseksid iseenda ja oma vajaduste eest.
• Kui jätad mind maha, tunnen kahtlemata valu, kuid ma tean, et saan olla siin maa peal õnnelik ka ilma sinuta.
• Sinu turvalisus, rahuldus ja areng on mulle sama olulised kui mu enda turvalisus, rahuldus ja areng.

Vastutus: Iga sündmuse ja arengulõigu juures pea meeles seda, et oled vastutav selle eest, kuidas sa kujundad oma elu.
Aktsepteerimine: Arenda endas valmisolekut näha asju ja sündmusi sellistena, nagu nad on.


Julgeda tähendab kaotada natukeseks jalgealune.
Mitte julgeda tähendab kaotada iseennast.

Sören Kirkegaard

Jagage oma tundeid, pühendades teistele aega ja huvi. Rõõmustage oma sõpru armsate kingituste, luuletuste, laulude ja piltidega. Ma ei usu, et võika olla paremaid kingitusi kui need, mis inimest innustavad ning aitavad tal olla kirkam, kergem, rõõmsam ja tervem ning oma eluga paremini toime tulla. Kõike seda meil tulebki levitada selle läbi, kuidas me inimestega räägime ja kuidas neid kohtleme.

Kuidas suudaksime õpetada Armastuse keelt kogu maailmale?

Oleme head inimesed.

Kallid inimesed. Täna on olnud üks suurepärane päevake. Mõelge, kui iga päev oleks selline.

Päev algab uniselt, kuna eelnev öösel oli magamist vaid 4 tundi. Õige vastlapäev on maha magatud, siis kohe hommikul viin arvuti kööki ja panen sealt Jezabelsi mängima, võtan kausi ja muu varustuse ning hakkan tainast vorpima. Kõiki koostisosi panen sisetunde järgi. Natuke olen hirmunud ka, et äkki ei tule väga hea asi välja, kui ma retsepti hoolega ei jälgi. Kuid tainas hakkas kerkima ja nägi suhteliselt hea välja. Taina tegemise ajal sain aga sõnumi hästi armsalt inimeselt, mis tõi mulle sära silma. Ma tegin vastlakukleid. Need ei tulnud küll kõige paremad välja, kuid ma ikkagi tegin neid - asi oligi nende tegemises. Samal ajal kui kuklid ahjus küpsesid, ma vaatasin köögi põrandal Hereafter filmi. Pärast läksin ma välja selle sõnumisaatjaga kohtuma. See meeldis mulle väga, sest viimati nägin teda eelmine aasta. Ta on tore. Teel aitasin ühel turistil orienteeruda tallinnas. Mu ühel sõbral jäi kohvikus megapalju saiakesi üle ja ta otsustas neid jagama minna. Kui sõnumisaatja kodu poole hakkas liikuma, siis ma läksin sõbraga saia jagama. Me sõitsime kesklinnas ringi ning otsisime kodutuid. Mõned me leidsime ja saime saiakeste eest vastu naeratuse. Tegime ka mõnel parkimistrahvide kirjutajal tuju paremaks. Neid ju niikuii keegi väga ei armasta. Lõpuks saime suuremast osast murekoormast (saiakestest) lahti ning käisime Kadriorus lumememme ehitamas. Homme või lähitulevikus viin ka oma Natopakid kodututele.

If your ship doesn't come in, swim out to it. -Jonathan Winters

Ajast

Kas teadsid et tegelikult meie aju petab meid. See on küll väike pettus, kuid siiski. Ohu korral me tegutseme juba enne, kui märkame teadikult ohtu. Keha ise tahab end päästa, kuid info ei ole veel jõudnud täielikult teadvusse. Näiteks kui hakkame kukkuma, siis paneme juba ammu enne käed ette, et end kaitsta, enne kui ajju jõuab info, et me kukume ja mis siis tegema peaks. See aeg ei ole küll pikk, kuid see viivitus on olemas.
Miks me ei suuda täielikult ühele asjale keskenduda? Selle vastuseks on sama asi, et teadvus alateadlikult jälgib kogu ümbrust. Et ohte vältida. Mõtle, kui me näiteks sõidame jalgrattaga ja siis hakkame miski eelneval päeval juhtunud asja üle endamisi arutama - kogu teadvus on suunatud sellele juhtumisele ja me unustame kuhu me sõidame ning võime õnnetusse sattuda.
Elu nagu kellavärk. Igal väiksemalgi rakul on oma kellamasin, mis teda töös hoiab.
"Aeg" on väga silmaringi avardav raamat.

.. mitte elatud aastad, vaid üksnes kogemused teevad inimese targaks.

Jääteel Vormsile

Nüüd alles, kui need uhked külmapühad hakkavad arvatavasti leebuma, leian mina kampsuni. Sellega on jube mõnus. Pole rohkemat tarviski. Nüüd ei saa seda seljast.


Käisin Vormsil. Jah just seal saarel kus on vaid üks valgusfoor, keskus on Hullo ja seal on ringi ja ristiga hauakivid. Sõitsin umbes 9 km jäätee peal. Külm on teinud head tööd, jääs olid vaid väikesed praod. Saarel muidu oli Kena, Ilus. Meiesuguseid turiste oli ka liiga palju. Üherealisel lumevallidega teel on möödasõit väga põnev kogemus. Jääkristallid sädelevad igal pool.

“Do me a favor… Stand up, walk to wherever the nearest window is, and just look outside. You may not know this, but there’s an entire planets-worth of summers, friends, sunsets, street lamps, songs, late nights, great films, and night skies waiting for you. Your life is as amazing as you want it to be, but first, you have to let it be that way.”
-chad sug

Ebalev maailm

Ma ikka ja jälle avastan inimesi ning üllatun nendes. Läbi nende ma ka leian ennast. Avastan maailma.

Väljakul oli meeletult inimesi. Mu mõte lendles ringi. Järsku sattusin segadusse. Justkui oleksin kõigi nende inimeste mõtteid kuulnud ühekorraga. Peas oli selline tunne nagu mitukümmend erinevat häält korraga üritavad mulle midagi seletada, kuid ma ei suuda ühelegi keskenduda. Korraga mõistsin maailma suurust ja selle keerukust. Igaüks meist on millegi looja. Kõik need inimesed sel hetkel ehitasid oma meeltes midagi. Kuna meid loojaid on meeletult palju, siis ehk ongi maailm selline ebalev. Ei suudeta leida üksmeelsust ja harmooniat. Kõigil meil on omad tahtmised ja omad mured. Maailm ei suuda aru saada, mis me ikkagi siis soovime. Üks karjub ühe järele ja teine võitleb selle vastu. 

Leiutasin uneravimi: Unetuse vastu aitab unepuudus. (küll väikse hilinemisega, kuid ikkagi)

Head uut aastat!! Hiina moodi. Jänese aasta.

Banksy!

Banksy!

Tema looming on imeline. Ühiskonda kritiseeriv. Mõtlemapanev.

Vaatasin ta filmi, või siis dokumentaali temast. See ei meeldinud mulle. Sest mees, kes seal oli nn peategelane (nagu ei olnudki Banksy) minu arvates jäljendas kõiki neid tänavaartistide stiile ning muutis selle müügiks. Nüüd ei olegi see kunstiliik nii kättesaamatu ja erandlik.

Filmi nimi on "Banksy: Exit Through The Gift Shop"

This is the inside story of Street Art - a brutal and revealing account of what happens when fame, money and vandalism collide. Exit Through the Gift Shop follows an eccentric shop-keeper turned amateur film-maker as he attempts to capture many of the world's most infamous vandals on camera, only to have a British stencil artist named Banksy turn the camcorder back on its owner
with wildly unexpected results.

sometimes.

For of all sad words of tongue or pen, The saddest are these: "It might have been!" 

-John Greenleaf Whittier 

Head aega ja Teretulemast!

Ei, ma ei taha jääda kuulama su uppunud naeratust,
Ei soovi jääda seisma, nähes vaid su lahkuvat varju.

Raske on leida rahu, kui alati alustad sõda,
Juuksed lehvisid sul tuules.

Midagi ei juhtu, kui see juhtub mujal,
Kord ma sattusin kohta, mis oli eemal.

Seisin paljajalu silla äärel, elujõgi kaugel minust möödus,
Tundsin su mööduvat lõhna, mis vool endaga viis.

Kas vabadust saab käega katsuda, kui oled ahelates,
On see siis tõesti üleääre ajava kaevu sündroom,
Mis tuleks vabanemiseks tühjaks valada.

Voolav veri värvis punaseks lume mu ees,
Soovisin, et saaksin hoida su käest,
Kuid tihti on see kõrvetavalt külm.

Ärkan jälle ja avastan, et olen samas rongis kus eile,
Panen kannus vee keema ja märkan, et suhkur on otsas,
See tuletab meelde, missugused on inimesed.

Aga ma armastan inimesi.


Head aega ja Teretulemast!

I live for those moments

Kas sa oled hull? Oled peast segi?

Selliseid küsimusi olen mõnedki korrad kuulnud. Neid küsitakse pidevalt. Ka minu käest. Kas see on lihtsalt jutu jätkuks? Tahavad nad sellega väljendada oma heasoovi tegevuseks, mille peale nad seda küsivad? Või see on reaktsioon millelegi, mida nad ise ei teeks?
Täna küsis isa kas ma olen hull, kui ma kahmasin kaasa plekist labida, kirve ja kangi, et minna tiigi peale ja sinna jäässe auk lõhkuda. Eesmärgiga ennast sinna sisse suruda, kui saunast tulen. Seda ma ka tegin. Hiljem sealt tagasi joostes suutsin mitu korda paksu lume sisse kaevatud rajast mööda astuda ning korra ka end kõhuli lumme kukutada. Lumiseks sai ka rätik, mille igaks juhuks kaasa kahmasin. Saunas tagasi olles tundsin, kuidas keha vaikselt taastub juhtunust ning süda rinnus klopib. See on tunne.

Eelnevalt esitatud küsimist küsiti ka siis, kui ma maratoni jooksma läksin. Isegi treener. Kuid mul läks kenasti. Keset rada, kui juba üle poole on läbi, ning hakkad tundma, kuidas valu suureneb ja jõud raugeb - leiab keha ikkagi veel seda, millega liigub edasi, vaatamata raskustele. See on tunne.

Olen käinud mädeges matkamas. Käinud mööda kindlaid radu. Kuid miskipärast kisub miski mind sealt rajalt maha. Kusagile mujale. Tundmatusse, kus pole kellegi jälgi. Kord käisin omapäi vallutamas mägedetippe, mis raja kõrval uhkelt seisid. Kord läksin mööda jõge jalutama, sest tundsin, kuidas hing soovis midagi muud. Mõlemal korral avastasin, kuidas ma täitusin õnnega, kuidas mu keha läks õitsele ja süda hakkas leegitsema. See on tunne.

Armastus on ka tunne.

läks meelest ära.

Päeval oli palju asju millest kirjutada..

Mõni oli isegi päris huvitav..

Võibolla isegi maailmamuutev..

Juba peaagu midagi meenub..

Kuid siiski mitte..

Sõnad on kadunud ära.


I wish I could do something in awkward moments.

Lumine porgand

Lumi ikka sajab.

Käisin Telliskivis ringi hulkumas. Sain raamatu juurde.

Tegin porgandist koogi ja vaatasin teisiti valmistatud ning huumoriga filmi.

Ma müün ka nüüd talvisel ajal Lumeingleid! Toon ise kohale. Helistage või kirjutage mulle.

The World