Kell on 7:10 hommik.

Just tulin tuppa. On vaikus. On hommik.
Tahtsin rääkida oma mõttelennust jalutuskäigul vanalinnas ja koju.
Kuid nüüd ei ole sel enam niisugust võimu kui aeg tagasi.
Ehhki nägin Niipalju vanu tuttavaid, et lausa pisar tekib silma. Kõik olid ikka niiviisi nagu siis, kui lahkusin. Ehhki ma polnud ju kaua ära. Kuid siiski, lootsin näha muutusi. Nägin inimesi, kes ei julge olla need, kes nad tegelikult on. Nad peidavad end teise mina taha ära, Sest mõned arvavad, et nad pole piisavalt head, teised arvavad, et nii ongi lahe, kuid ma ei näe mõtet. Ma ei tunnista heaks seda, et seda Kaunist ning Head peita. Teised inimesed just otsivad seda Õiget Inimest, mitte seda, kes ta näitles end olevat. Otsivad seda, kellel hommikul ärgates on juuked sassis. Oleks hämmastav, kui inimestel oleks võimalik leida kedagi, kes ei muutu kelleksi teiseks. Kes ei karda näidata oma sassis juukseid, sest mõnikord just need ongi kõige kõigemad.
Käisin vaatamas päikesetõusu Vanalinna ühel vaateplatvormil. Vaimustav. Soovitan kõigil minna, kes on kusagilt klubist või Levikast välja visatud, see on seda väärt. Istuda seal müüri peal ja vaadelda seda päikest ning linna. Ja neid armsaid punaseid katuseid. Ning tahta näha inimesi, kes hoiavad käest, ning ei karda olla need kes nad tegelikult on. Mina ei tea kunagi, kes keegi on. See on raske. Siis märkad teinekord, et sama inimene on keegi teine. Tahad näha Armastust teiste vastu, hoolivust ning tõe rääkimist. Ei mingit salatsemist ning petmist. Kõik on aus ja Ilus.
Pikk jutt ning mul on sinine käevõru, mis lubab mind tasuta sisse Angelisse, Kuid ainult täna, ning täna on otsas.
Kuid Homme! Homme on alati uus päev.

The greatest mistake you can make in life is to be continually fearing you will make one. (Orkut)