Tartu

Kas kujutad ette, kuidas on ühe nädalavahetusega nii palju head näha ja tunda. Käia kodus, maal, ning teha sauna, koos külajärves ujumisega ning hiljem veel mitu korda maja taha kaevatud tiigis. Ning inimesed, kes on nagu õed-vennad - kes päriselt oligi, kes ei olnud. Ning jääda magama, kusagile just sinna, kus end mugavalt sisse olid seadnud. Kes diivanil, kes pörandal, kes isegi viitsis voodi üles leida.
Teine päev kallistada Ema ja öelda talle head soovid kaasa. Ning kihutada Lõuna-Eestisse. Hansapäevad. Palju kaunist käsitööd, sööki, inimesi, muusikat.. Päike oli ka end pilvedest vabaks võidelnud ning säras seal kõrgel meie kõigi peade kohal.
Enne Otepääd keerasime metsa. Peale iga talust möödumist muutus tee aina kitsamaks ning rohtukasvanuks. Jõudsime vana-vana talukoha juurde. Siin teemegi lõket ja nuusutame metsa lõhna. Olime nn õdede-vendadega kokku kahmanud palju grillimaterjali. Tuli kange tahtmine ka sauna külastada, kuid päris suitsusaun unustati küdema panna. Tassiti raudkive lõkke. Pimedusehakul ehitati Indiaani Püstkoda, millele tõmbasime ümber koormakile. Kaevati tulipunased kivid lõkkest välja ning pandi ühte hunniku. Koda tuli sinna peale nii, et kivad jäid keskele. Riided seljast ja sisse. Ooooo, kui uudne ning võimas saunatunne. Pritsime ka veidi vett kividele ja kõrvetame kuuma auruga näo.


Järgmine päev Päike oli veel lahkem ning värvis õlad ja nina punaseks. Inimestega oli nii vaba olla ja võisin kõike öelda kartmata, et see kellegile haiget teeb, kõik mõistsid teineteise häält ning hinge.
Saladus..

Elu keset metsa..