Turult hetkeni

Täna käisin hulkumas mööda linna. Otsimas ja kaemas uusi vanavara ja kirbuturge. Üks on reklaami vähesuse pärast väga väikene. See mis on Rotermanni vanas jahulaos. Siiski sealt ära tulin läbi rotermanni kvartali uhkete ehitiste. Kuulsin juba eemalt, et seal miskit toimub. Jõudsin siis platsile ja näe - Lumi. Isetehtud lumi oli keset väljakut maas ning paljud lumelaudurid ja mäesuuskadega kutid ja tüdrukud seal lõbutsesid. Neil oli sinna ehitatud väike lumerada, ning toru, mille peal nad siis trikke tegid. Hoo said ühest masinast, mis neid algusel tõmbas.

Siis neid tüüpe seal vaadates tuli tahtmine. Suur tahtmine ka ise taasavastada lumesport. Tuli meelde, kuidas Kuutsemäekese peal trikitamas on käidud. Ooo lumi.. tule kiiresti. Saja alla meile peale. Ja siis lõi äkki pähe, et ju siis iga Ekstreemsport tekitab sellise tunde, et sooviks veel ja veel. Mäletan, kuidas Pesaga Uus-Meremaal mäest mägirattaga alla kihutasime. Kuidas seal lumi vastu nägu vihises ja terve keha koos rattaga värises ja tõmbles kivide ja aukude pärast, mis teel meid varitsesid. Mäletan, kuidas sõpradega saime ühe paari rulluiske, siis seadsime suuna kohe rambile, kus end katki ja siniseks kukkusime. Kuidas kord Winter Xdreamil mööda lõuna-eesti järve jooksime ja jää jalge all purunes. Kuidas ma Austraalias krossimotikaga metsarajal mitu korda end katki kukkusin. Kuidas me köiepüramiidil kulli mängisime...

Selliseid hetki on igaühele rohkem vaja. Hetki, kus sa keskendud vaid Hetkeolukorrale. Ei ole olemas olnut või tulevat... on vaid just see hetk, kus sa oled.

Luuleõhtu

On üks koht

keset tuulist merd

ei ähvarda siin ükski oht

ja nähtud pole verd

Siin elavad kõik üheskoos

majakeses ilusas

mis asub väikese metsa sees

keset kõrbe palavas.

Maja ääres kasvavad

kaunid nurmenukud

ning eemal astuvad

valged sokud

Siin üksindust ei tunne sa

sest nimeks sel on soovidemaa.

- Tundmatu

Aeg

On sul mõnikord olnud mahti

vaadata öötaevas säravaid tähti,

nautida taevalaotuse võlu

ning tunda, et elu on ilus…

- Tundmatu.

Mõtted

Mõtted tuleb alati

välja elada –

paberile või pannile

või autoroolis

või diskoteegis

või lõhkudes puid

või pestes pesu –

mida iganes, -

sest pole olemas

rohkemat kandamit

kui mõtete koorem.

- Lea Tabur.

Riski

Mis siis saab, kui..

tõesti on tunne nagu elu on filmis. Kas riskida või mitte? filmis alati riskivad ja 99% juhtudest lõppevad õnnelikult. Kuid kas kartus ebaõnnestumise ees on suur, et ei suuda midagi ette võtta. Äkki eluke siin ei ole nii helde ja tore kui filmides. Aga see vist jääb muidu piinama. Surub end mõtetesse. Ainus võimalus oleks siis üks kahest tagajärjest: Hea või Kõige Parem. On näha, et kaotada ei ole midagi.

Emily Friehl: Honestly, if you're not willing to sound stupid you don't deserve to be in love.

R M

Atlantis - reaalne või mitte?

Lumeinimene - reaalne või mitte?

Tundmatud lendavad objektid - reaalne või mitte?

Kliimasoojenemine - reaalne või mitte?

Armastus - reaalne või mitte?

Lusika väänamine mõttejõul - reaalne või mitte?

Mina tean vastuseid. Minu jaoks. Aga sina? Enda jaoks?

Aken välja

Miks just tollel päeval, kui vaja palju asju korraldada omale kenasti pähe, on tunne, et ei viitsi. Istuks lihtsalt diivanil, soe kibuvitsa tee käes, vaatleks läbi akna kõike seda. Neid pilvi, mis kumavad linna valguse tagajärjel, neid kollaseks ja punaseks värvunud puid, millel iga päevaga aina vähem lehti märgata on... Aga mõtle, kui ma praegu hoopis õpiksin ladina keeles skeleti osi pähe, või loeksin Uurimistöö metoodikat, kas ma ka siis näeksin/märkaksin seda kõike suurt ja ilusat, just sealt samast aknast?

Alati on vähemalt kaks valikut. Ja ikka antakse võimalusi juurde, kui esimesel korral ei mõika kinni haarata.

Everyone wants to be found. - Lost in translation

kolm päeva

Ma tegin seda. Lõpuks ometi. See, mis juba mitu aastat olen tahtnud teha.

See tuli läbi pika bussisõidu, kangete lihaste ja halvasti magatud öödega.

Nägime Live-is Superstaari saadet, osakest Supermodelli saatest mida meile esitasin energiajooke tarbinud lapsed.

Kolm päeva, iga päev uus tunne ja uued mõtted.

Kuid 42,195km on selleks korraks läbi.

Make something from nothing..

"Twenty years from now you will be more disappointed by the things that you didn't do than by the ones you did so. So throw off the bowlines. Sail away from the safe harbor. Catch the trade winds in your sails. Explore. Dream. Discover."

- Mark Twain

Maa ja meie

Mis me teame?

Loomulikult oleme kuulnud globaalsest soojenemisest ja kasvuhoonegaasidest. Kes siis ei ole?

Kuid miks me ikka veel midagi ette ei võta? See küsimus jääb ikka ja jälle vastuseta. Loomulikult oleme palju edasi arenenud maa kaitsmise poole, kuid see ei korva pisikest osagi sellest, millist kahju oleme juba jõudnud tekitada. Rõõm on näha ja kuulda vanade tehasehoonete taaskasutust kunsti ja loovuse arendamiseks. Korraldatakse Kirbuturge, ning on avatud

realiseerimiskeskused. Kuid inimesed, just nemad, kes teenivad rohkem kui keskmine, üldjuhul on ka suurem Tarbija. Kui ka nemad mõistaksid, et neil tegelikult ei olegi nii palju asju vaja. See oleks juba samm edasi.

Ehk aitaks ka inimeste teadvuse tõstmine.

On valmistatud paar head filmi, mida soovitan vaadata.

"The Age of Stupid" - get cleverer.

"An Inconvenient Truth" - Al Gore räägib.

"The Eleventh Hour"

"Everything's Cool"

"Home"

noisuk

Ma tundsin end õnnelikuna. Kui istusin autos, käte vahel rool, mida keerates keerab ka ratastel kastike, kus istud. Ma sain ise ja ainult iseenese võimetega liikuda kiiresti ühest punktist teise. Kunagi ma arvasin, et ma ei soovi kunagi seda õigust, kuid nüüd, mil ma üks hetk mõistsin, et see tooks mu ellu rohkem vabadust ja spontaanset võimalust, ma nüüd olen juhtimisõigusega. Ja kusjuures oli hea tunne. Üksi. Ma sõitsin mööda avastamata teid, möödusin nägemata kohtadest.

Ma sain häid mõtteid, nagu ikka Tartu linna kohta öeldakse, et neid sealt saab. Mõtteid peab veel veidi seedima ja korraldama hakkama.

Ma tutvusin lähemalt toreda inimesega. Mille üle on mul ääretult hea meel.

Tädiga sattusin filmi Illusioon vaatama. Film iseenesest oli Väga Hea. Kuid miskipärast peale filmi tehti mingisugune arutelu, mis veidi närve kulutas.

Do not be misled by what you see around you, or be influenced by what you see. You live in a world which is a playground of illusion, full of false paths, false values and false ideals. But you are not part of that world.
-Sai Baba

jooksufilosoofia

Koostöö. Isegi inimestega, keda sa näed esimest korda.. ja sa ei räägi nendega ühtki sõna...

Selline koostöö viib punkti, kuhu sa ise ka ei osanud aimata, et jõuda võid.

Kusagilt kuulsin, et kui oled jõudnud nii kaugele, et tunned, et sa enam ei jaksa, siis sa jõuad täpselt samapalju veel.

Unusta oma keha ja see valu, lihaste väsimus, tugev tuul, mis näkku puhub, vihm, mis on külm ja raske.. ole omas mullis, ole tugev, leia see eesmärk, milleni sa jõuad, ükskõik kui kaugel see on, sa tead, sa suudad, Sa oled kõikvõimas. Võimatut ei ole olemas.

Leia just need ebatavalised olukorrad - tee mõned sammud rajast mööda, hüppa suure kaarega üle poriloikude, suund vali vastu tuult, äkki suudad selle järgmise postini kiiremini jõuda.. Ära unusta ümbrust - neid pilvi, neid suuri kuusepuid, seda kõrgepingeliini, mis vaikselt säriseb, vanameest, kes lonkides vastu tuleb, mis värvi on muru ...

„Hea küll, ma ei maga praegu. Aga kui ma magaks siis milline see võiks välja näha?“ Kujutle nii elavalt kui võimalik, et sa oled unes. Tähelepanelikult kujutle mida sa unes tajud (kuuled, tunned, haistad või näed): inimesi, puid, päikesepaistet, taevast ja maad, ja ennast – kogu unenägu.

lause

Jõudsin ühest Anatoomia 3 tunnisest loengust vihikusse kirjutada vaid ühe lause:

"Me oleme oma kogemuste orjad"

In the spring of 1975, a baby in Detroit fell 14 stories and landed on Joseph Figlock, who was walking below. A few years later it happened again. Figlock and both babies survived.