Siis neid tüüpe seal vaadates tuli tahtmine. Suur tahtmine ka ise taasavastada lumesport. Tuli meelde, kuidas Kuutsemäekese peal trikitamas on käidud. Ooo lumi.. tule kiiresti. Saja alla meile peale. Ja siis lõi äkki pähe, et ju siis iga Ekstreemsport tekitab sellise tunde, et sooviks veel ja veel. Mäletan, kuidas Pesaga Uus-Meremaal mäest mägirattaga alla kihutasime. Kuidas seal lumi vastu nägu vihises ja terve keha koos rattaga värises ja tõmbles kivide ja aukude pärast, mis teel meid varitsesid. Mäletan, kuidas sõpradega saime ühe paari rulluiske, siis seadsime suuna kohe rambile, kus end katki ja siniseks kukkusime. Kuidas kord Winter Xdreamil mööda lõuna-eesti järve jooksime ja jää jalge all purunes. Kuidas ma Austraalias krossimotikaga metsarajal mitu korda end katki kukkusin. Kuidas me köiepüramiidil kulli mängisime...
Selliseid hetki on igaühele rohkem vaja. Hetki, kus sa keskendud vaid Hetkeolukorrale. Ei ole olemas olnut või tulevat... on vaid just see hetk, kus sa oled.
No comments:
Post a Comment