Roads are overrated. Ehk siis teerajad on veidi ülehinnatud. Ehk siis astu rajalt kõrvale. Jookse rohelisel murul, astu metsa ja tee sinna oma rada - ja nii iga kord, võta jalast tossud ja aseta paljad jalad üksteise järel liiva sisse, vahepeal ka vette - kui rand seda lubab. Tunneta energiat, mis loodus sulle annab. Ära vannu alla pikale rohule või külmale tuulele, sul on eesmärk, mis vajab täitmist. Ja ainult sina oled selle eest vastutav, et eesmärk saaks täidetud (mitte su 55 aastane naabrionu, kes sel aastal läheb jooksma oma 6. maratoni või su töökaaslase 17 aastane tütar, kelle 10 km aeg on 36min ja 34s).
Teerajad on tegelikult väga tänuväärt asjad, mida tänapäeval juurde ja juurde tekib. Ehhki tehakse suurem osa küll asfaldist, kuid selle kõrval on tavaliselt hea muru või mullarada. Kuigi tegelikult võiksid projekteerijad kohe mõelda ka jooksjatele ning teha mingi saepuru- või puukoorerada. Asfald võib liialt jalgu põrutada. Aga kui soov ja tahtmine ennast liigutada on suur, siis ei ole teematerjal probleemiks. Sellisel juhul pole miski probleemiks. Lihtsalt viskad oma ebamugavad tööriided seljast ning leiad omale mugavad õhulised hilbud ning pehmed tossud jalga ning juba lendad mööda rada heaolu poole.
Adidase reklaam räägib kuidas peale igat jooksu sa hakkad märkama lihaseid, mis muutuvad tugevamaks, lihaseid, mida sa kunagi näinud ei ole. Ja järsku sa hakkad avastama uut, uhkemat versiooni endast.
jooksufilosoofia 1
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment