The story with happy ending..

Neljapäev. Täna!
Päevaplaanis on kritseldatud vaid üks kokkusaamine idanaabrist kardioloogiga, kellega juba esimese kohtumise ajal sõbrasuhteid ei loodud. Kuid täna läksin sinna rattaga sõitma. Kokkuvõtteks ma ei saanud mitte kui midagi, mis oleksin tahtnud. Mina ei mõistnud teda ja vastupidi - selline oli meie suhtlus. Ebaloogiline. Nüüd otsin uut, kellega ehk saab rohkem üksteisele arusaadavaid sõnu öeldud kui tere-headaega.
Saabub õhtune aeg.. no tegelikult veel mitte.. õhtuni on aega küll. Kui otsin kaaslast, kellega minna Tsirkust vaatama. Esimene kutse läks luhta. Teine kutse punnis väga vastu. Hetk hiljem telefon helendab ja pöriseb. Vastu punniv sõber helistab. Räägime ja leiame ühtse keele. Mina lähen sõidan võõrasse kohta peaaegu võõra autoga, võtan sealt peale võõra inimese koos lapsega. Viin võõrasse Polikliinikusse ja tagasi. Laps oli haige. Lõpuks jäi nii, et kihutasime sõbraga Tsirkusesse, kuhu ikkagi 7 min varem jõudsime. Õnneks ikkagi saime soodsamad piletid ka. Ja Seal. Seal ma sain oma jõu tagasi. Kõik see kokku. Mulle väga meeldis. Etendus ise. Sõber hea mu kõrval. šokolaad, mis asendas lilli, mis artistidele lõpus jagatakse, ehhki meie lõpp venis ja venis. Muidugi oli see nagu üks soe kallistus, mis venides läheb ainult paremaks.

Ma olengi nüüd õnnelik. Aitäh!

Kogu see imelikult Imeline päev.

Ah jaa, kuulan Johnny Cash-i uut plaati ka.. ja ükspäev tegin raamatu. Pisikese aga armsa.