Tere Kauaaegne Sõber

Täna kohtasin sõpra.. hästi vana sõpra, keda juba natuke igatsen. Ma pole ainus tema igatseja. Ma kohtun temaga ainult korra aastas, ning siis ma alati proovin võtta sellest kohtumisest nii palju kui võimalik, just nii palju kui tema pakub ja minul vaja läheb. Mitte sentigi rohkem.
Märkasin teda juba hommikul vara, kui Polikliiniku poole tõttasin. Ta oli oma usaldusväärse jüngri oma tulekust varavalges juba teatama saatnud. Oi kuidas ta päeva peale soojemaks muutus. Pärastlõunal, koduteel kohtusin temaga.. ta lõhnas värskelt ja oli rohekas. Kõik ootab teda ja ärkab ellu. Valge vaiba asemel sillerdab varsti vesi ning siis juba rohi ja lilled. Puid katab varsti roheline vatjas kiht ning pisikesed laulumasinad lendavad tagasi nendele okstele kus nad eelmine kord pooleli jäid.
Mul on hea meel sind jälle tervitada. Kevad, kes sa alati tuled. Luban, et ma seekord esimesi lumekellukesi ja sinililli ära ei korja.. Luban, et seekord ma nii palju külmades poriloikudes ei mängi, sest nii võib köha külla tulla ja toas on sinu ilu raske märgata. Luban, et seekord istutan midagi ilusat, et sul järgmine kord tulles oleks rõõm suurem, kui seda lume alt välja sulatades näed, et see on kasvanud tugevamaks.

Aitäh, et tood sooja, rõõmu ja ilu!