Kuninga uued riided

Käisin Kultuuri kaemas.

See oli nagu muinasjutt "Kuninga uued riided". Ja veidi nagu eptileptiline inimene kaigastega puupõrandal.
Tegelikkuses oli see vist väga huvitav ja uudne lahendus muusikast ja esinemiskunstist. Kuid minu jaoks oli see tõesti nagu see muinasjutt.. kus ma ei näinud riideid ega suutnud neid ette kujutada. Polnud midagi vaimustavat, polnud kaunist kõla mu kõrvadele.
Vaid üks asi oli märkimist väärt. Too kutt tegi seda nii pühendunult, nii siiralt ja tõesti uskudes, et see on ilu ja armastus.

Oh seda kultuuri küll..

Külm muutus

Mäletan aega, mil päike oli soe.
Ta sõnad sõbralikud ja head.
Pilk kui lapsel, kes vikerkaart vaatab.
Kokkupuude alati oodatud.

Ikka ja jälle leian end aknast välja vaatamas pilvise taeva poole, nägu ootusärevuses, et pilved saavad kord otsa ning päike leiab tee sinna, kus teda oodatakse. Mõni päev on nii pilvine, et ei saagi täpselt aru, kas päike soovib neist läbi särada.

Over and over

"Niisiis: “Enamik inimesi ei taha enne ujuda, kui nad seda oskavad.” Eks ole vaimukas? Loomulikult ei taha nad ujuda! Nad on sündinud maal, ja mitte vee jaoks! Ja loomulikult ei taha nad mõtelda: nad on ju loodud elamiseks, ja mitte mõtlemiseks! Jah, ja kes mõtleb, kes teeb mõtlemisest peaasja, see võib selles osas kaugele jõuda, aga ta vahetab siiski maa vee vastu ja kunagi ta ikka upub."

(Hermann Hesse "Stepihunt")








M:  magasid maha hetke mil armastus tekkida võiks

Amsterdam ja tsirkus

Käisin Amsterdamis koolitusel. Tsirkuse treenerite koolitus, kus peamine teema oli sotsiaalne tsirkus ja kuidas sellega toimetada.

Väga inspireeriv ja võimas kogemus. Kohal oli mitmed erinevad euroopa riike esindavad tsirkusetreenerid, kes kõik olid väga rõõmsameelsed ja erinevate kogemustega, kes jagasid oma kogemusi teistega. Mängisime erinevaid lõbusaid mänge, saime ideid enesearenguks kui ka teiste heaolu parandamiseks, käisime koos linnas hulkumas ja lõbusalt aega veetmas. Pidasime maha ühe suurima valesünnipäeva - viimane õhtusöök oli kohas, kus käib palju inimesi ning seal peetakse ka sünnipäevasid, siis meie grupp elas kaasa, kui kellegile plaksutati. Hiljem miskipärast hakkas keegi laulma sünnipäeva laulu, ning meie hakkasime loomulikult kaasa laulma, siis tuli välja, et me laulame oma grupi poisile. Ning terve restoran hakkas meile kaasa elama.. Aga poisil polnud tegelikult sünnipäeva. See oli nii vahva.
Amsterdam andis nii palju juurde - nii äge linn.. vähemalt kesklinn, kus on palju kanaleid ja vesi voolab. See on nagu märk sellest, et rutiinset elu on vähe.. koguaeg on muutused. Majad on nii ägedad, mitte nagu eesti pappmajad.. vaid ikka kivist. Jube palju rattaid.. kõigil on jalgratas, olenemata kui katki see on või mis värvi see on. Kuid see on kesklinnas kõige parem liikumisviis. Ja kõik on nii avameelne. Mis üllatab ja ehmatab esimesel korral.

Pildid tegi Kädi Metsoja