Mäletan aega, mil päike oli soe.
Ta sõnad sõbralikud ja head.
Pilk kui lapsel, kes vikerkaart vaatab.
Kokkupuude alati oodatud.
Ikka ja jälle leian end aknast välja vaatamas pilvise taeva poole, nägu ootusärevuses, et pilved saavad kord otsa ning päike leiab tee sinna, kus teda oodatakse. Mõni päev on nii pilvine, et ei saagi täpselt aru, kas päike soovib neist läbi särada.
skip to main |
skip to sidebar
Copyright © Illusioon või mitte. All rights reserved.
No comments:
Post a Comment