2010 Jaan

Enam ei teagi, kas plaanida selliseid päevi, või mitte. Sest olen kogeda saanud, et plaanid tavaliselt ei taha hästi minna niiviisi, nagu nad olid ette kujutatud. Kuid kui ei tee plaani, siis ikkagi ootad midagi, et juhtuks. Seekord oli mul varuplaan. Ning siis veel igast asju ja kohti ja inimesi. Kuid lõpuks jäin ma ikkagi omadega, kellega ma elan ja on ohutu. Ei teagi miks ma nii kerge tee valisin. Kuid mis seal ikka. Sõit algas kuue paiku õhtul, kui kõik ettevalmistused olid tehtud. Enne kaheksat pidime olima järjekorras, et sõita praamiga saarele. Saime uue "Saaremaa" laevale. See uhkus lõhnas veel keemia järgi, nii uus oli too. Sellega kihutasime mööda vett. Tee peal ma hullult mõtlesin, et kuhu saarel minna, et miskit tegevust oleks. Kuid ma otsustasin jääda teistega. Leppisin sellega, mis mulle ette kanti. Magajäämise hetkeni olime Mändjala kämpingust umbes 6 korda mööda sõitnud. Küll kord kuhugile võõraste hoovi, kus me sõime. Seal ei võetud meid väga sõbralikult vastu, sealsed inimesed olid veidi kinnised ja omas turvalises seltskonnas. Ma usun, et nad olid väga toredad ja huvitavad, kuid nad ei andnud võimalust nendega tuttavaks saada. Küpsetasime liha ja kui see oli õgitud, sõitsime randa. Hakkas juba hämarduma. Linna külasimman oli. Lõke, inimesed, muusika (sült), ning tuttavad. Eesti on väikene. Ei oleks neid oodanud kohata. Hommik oli kämpingus ja ilusa sooja ilmaga. Esimene asi oli merevee soojuse proovimine - ei olnud miskit nii külma. Päeva veetsimegi rannas liiva sees hüpeldes ja vees sulistades. Harjutame ikka seda uut avastust, mis ma üksäev tegin. Vaja läheb võimlemispalli, liiva, auku ning hüppajat. Hästi vägev oli. Sõitame veel mööda saaremaad ringi. Ostame odavaid hambaharju. Räägime poistele tähtsatest asjadest. Karujärve pidu lõppes jube vara. Pidula forelli brasiilia pidu oli tasuline ning palju inimesi polnud näha. Päeva lõpetame katkise rangluu ja Kuressaare haiglaga. Ning kusjuures ma ei ole kunagi nii varase praamiga sõitnud varem (kell 5.00, no tegelikult ma vist magasin kogu selle sõidu. Kuid igatahes on kõik hästi ja jääb ootama uut seiklust.

I am running against time.
I am running out of time.

See ongi See

Ma olen kuristiku äärel.. olen libisemas..
Päevad jooksevad liiga kiiresti mööda, tuues midagi lähemale, mida ma ei taha.
Tahan sellest viimasest ajast nii palju, et ma vist ei suuda midagi saada.

Päev algab kell 8, kui 6 tundi und seljataga. Ja nii mitu päeva järjest. Ehhokardiograafiat tehti mulle. See on nagu rasedad käivad piilumas, kas kõik on lapsega korras või mis sugu ta küll tuleb. Kuid minul ei olnud seal pildil väikest uut elu. Oli vaid kahe koja ja vatsakesega süda. See oli alguses suhteliselt veider vaadata iseenda südant, ja kuidas ta töötab. Õde ja arst mõõtsid igast asju. Viga ei leita. Väidetavalt on kõik hästi. Info saadetakse arstile. Olete vaba.

Korterisse jõudes pole enam mingit tuju. Panen filmi jooksma. Alice. Lewis oli ikka paraja Imedemaa välja mõelnud. Mulle meeldisid lendavad kiikhobused. Lugu ise nagu lugu ikka. Muinasjutt, kuhu satume, kui väga tahame. Võimalusi selleks leidub mitmeid.

Ilm ei kutsu päevitama, ehk sellepärast et täna pole veel ükski rohulible siin sooja päikesekiirt kohanud. Hall ja mürane.

Kuid mul on saladus.

Elu on ikka nii vaheldusrikas. Kord saab nutta, hetk hiljem juba naerda. Inimesed tänaval - kord nad naeratavad sulle siiralt. Teine kord saad kurja pilgu. Päike ja pilved mõlemad võitlevad selle eest, keda me rohkem näeme. Öö ja päev on alati sõbrad ja leidnud juba kokkuleppe, kes millal end ilmutab.

Ja panen Õuna-Maasika-Šokolaadikoogi ahju.

Rahus ja üksinda

Ka mina olen vist nüüd üks nende seast, kes üksi vaatab filme. Tänase filmi jooksul ma seda mõistsin. Täielikult. Olen juba tegelikult tükk aega filme üksi vaadanud, kuid kui elad koos inimestega, siis ikka juhtub, et kellegil pole ka midagi muud teha ning ta jääb ka seda vaatama. Kuid on ka palju filme, mis ma olen üksi vaadanud. Ning just miskipärast need filmid on rohkem mõjunud. See oleks kui juhus või miski muu, kuid alati, kui üksi hakkan miskisugust vaatama, siis ma kas ei suuda oma rõõmu talitseda, või tönnin tükk aega ja vaatan ringi, et ega keegi mu pisaraid ei näe. Kuigi tean, et olen üksi. Üksi olles nagu väljendan oma emotsioone palju rohkem, kui kellegagi olles. Veider. Või on asi filmides, et kui kellegagi koos vaatan, siis satub just selline film, kuhu sisse ma ise ei suuda minna. Aga üksinda olles satuvad filmid, milles ma samastun ja emotsioonid vallanduvad. Just tönnisin kurva filmi lõpus. On küll tunne, et peaks seda jagama kellegagi, kuid siis kui järele mõelda, siis äkki just seda oligi mul sel hetkel vaja. Üksinda läbi elada oma emotsioonid. Kellegagi äkki ei oleks olnud see päris sama. Oh seda rõõmu, mis ma tunnen. Ja energiat, mis ma just sain. Äge.

Elu ei ole ju värvusetu?!

To dream anything you want to dream- that is the beauty of the human mind. to do anything you want to do - that is the strength of the human will. to trust yourself to test your limits - that is the courage to succeed. - Bernard Edmonds 




Don't rely on someone else for your happiness and self worth. only you can be responsible for  that. if you can't love and respect yourself - no one else will be able to make that happen. accept who you are completely; the good and the bad, and make changes as you see fit - not because you think someone else wants you to be different. - Stacey Charter

"Life is pure adventure. The sooner we realize that, the quicker we will be able to treat life as art." Maya Angelou

Kaardid räägivad

Üks päev ma mängisin kaartidega. Sellistega, mis midagi head ja tarka ütlevad.
Korjasin välja mõned laused.

"Nii pisike pea - nii palju asju. Mõtle mõtete üle, mida sa mõtled!"

"Iga päev tuleb astuda täiesti tundmatule maale ilma kaardi ja teejuhita."

"Mine sinna kus ahvid sind ei sega."

"Tee midagi täiesti tähtsusetut."

Aedvili

Film "Garden State"

Kui palju on maailmas erinevaid valikuid ja võimalusi. Kui palju on maailmas erinevaid inimesi. Kui paljusid mõistetakse valesti ja antakse vale diagnoos.

Andrew Largeman: Fuck, this hurts so much.
Sam: I know it hurts. But it's life, and it's real. And sometimes it fucking hurts, but it's life, and it's pretty much all we got.

ööjooks

Eila aga kell 01.07 (või on see juba varahommik) oli tunne minna välja. Nii ma siis viskasin riided seljast ja asendasin need teistega. Sellistega, millega ma jooksmas käin. Nii ma siis alustasin trenni kell 01.16. Oh Kui teistmoodi on joosta südaöösel mööda tänavaid, mis päevavalguse all näivad nii tavalised ja lühikesed. Kuulda kuidas linn magab. (kusagil ikka keegi kisab, takso kihutab mööda, iseenda jalad matsuvad iga sammuga vasta maad, isegi linnud laulsid) Ma ei olnud üksi sellise idee peale tulnud, sest joostes üle raudtee, tuli mulle vastu veel keegi, kes tegutses nagu mina, oli end jooksuriietega ümber mässinud ja sörkis mulle vastu. Me viisakusest ja austusest teise liigutaja vastu tervitasime naeratusega ja liikusime omi teid mööda edasi. Öö on ikka nii teine maailm. Nägin ka Siilipoissi, kes varjus puu taha, kui ma teda kogemata hirmutasin.

Tädi käest tõin ja bussisõit temaga möödus. Hea.


Õnneks olid veel mõned pannkoogid eilsest alles. Mis sest et juba külmad. Head on nad ikka.

Kultuur kultuur kultuur