Rahus ja üksinda

Ka mina olen vist nüüd üks nende seast, kes üksi vaatab filme. Tänase filmi jooksul ma seda mõistsin. Täielikult. Olen juba tegelikult tükk aega filme üksi vaadanud, kuid kui elad koos inimestega, siis ikka juhtub, et kellegil pole ka midagi muud teha ning ta jääb ka seda vaatama. Kuid on ka palju filme, mis ma olen üksi vaadanud. Ning just miskipärast need filmid on rohkem mõjunud. See oleks kui juhus või miski muu, kuid alati, kui üksi hakkan miskisugust vaatama, siis ma kas ei suuda oma rõõmu talitseda, või tönnin tükk aega ja vaatan ringi, et ega keegi mu pisaraid ei näe. Kuigi tean, et olen üksi. Üksi olles nagu väljendan oma emotsioone palju rohkem, kui kellegagi olles. Veider. Või on asi filmides, et kui kellegagi koos vaatan, siis satub just selline film, kuhu sisse ma ise ei suuda minna. Aga üksinda olles satuvad filmid, milles ma samastun ja emotsioonid vallanduvad. Just tönnisin kurva filmi lõpus. On küll tunne, et peaks seda jagama kellegagi, kuid siis kui järele mõelda, siis äkki just seda oligi mul sel hetkel vaja. Üksinda läbi elada oma emotsioonid. Kellegagi äkki ei oleks olnud see päris sama. Oh seda rõõmu, mis ma tunnen. Ja energiat, mis ma just sain. Äge.