Ma olen kuristiku äärel.. olen libisemas..
Päevad jooksevad liiga kiiresti mööda, tuues midagi lähemale, mida ma ei taha.
Tahan sellest viimasest ajast nii palju, et ma vist ei suuda midagi saada.
Päev algab kell 8, kui 6 tundi und seljataga. Ja nii mitu päeva järjest. Ehhokardiograafiat tehti mulle. See on nagu rasedad käivad piilumas, kas kõik on lapsega korras või mis sugu ta küll tuleb. Kuid minul ei olnud seal pildil väikest uut elu. Oli vaid kahe koja ja vatsakesega süda. See oli alguses suhteliselt veider vaadata iseenda südant, ja kuidas ta töötab. Õde ja arst mõõtsid igast asju. Viga ei leita. Väidetavalt on kõik hästi. Info saadetakse arstile. Olete vaba.
Korterisse jõudes pole enam mingit tuju. Panen filmi jooksma. Alice. Lewis oli ikka paraja Imedemaa välja mõelnud. Mulle meeldisid lendavad kiikhobused. Lugu ise nagu lugu ikka. Muinasjutt, kuhu satume, kui väga tahame. Võimalusi selleks leidub mitmeid.
Ilm ei kutsu päevitama, ehk sellepärast et täna pole veel ükski rohulible siin sooja päikesekiirt kohanud. Hall ja mürane.
Kuid mul on saladus.
Elu on ikka nii vaheldusrikas. Kord saab nutta, hetk hiljem juba naerda. Inimesed tänaval - kord nad naeratavad sulle siiralt. Teine kord saad kurja pilgu. Päike ja pilved mõlemad võitlevad selle eest, keda me rohkem näeme. Öö ja päev on alati sõbrad ja leidnud juba kokkuleppe, kes millal end ilmutab.
Ja panen Õuna-Maasika-Šokolaadikoogi ahju.
No comments:
Post a Comment