Loomisest..

Kindlasti olete kuulnud lugu paberlinnust. Ka minul on üks lugu temast. Ta kaitseb ja valvab. Teda ehitades ma nägin vaeva, ma higistasin pisaraid ja mul kulus paberit. Tema - selle kõige viimase versiooni ma tegin täiusliku. Eelmised kahjuks ei jõudnud nii kaugele, et ma oleksin neile hinge sisse puhunud. Kuid tema, see Kaunis olevus toa keskel, ta tunnetab vähimatki õhuliikumist ruumis, ta tantsib - kui on tunda rõõmu, ta tunneb kaasa - kui on õhus kurbust. Ta on Looming Hingest.

Usun, et ka teil on Käed, mis mõningatel hetkedel soovivad luua muusikat, joonistada maagilisi pilte, voolida savist jõehobusid või lihtsalt hoiavad kahvlit, millel on kartul. Kõik see aitab meil väljendada seda, mis või kes me oleme. Olla üksi, koos kitarriga, mis sest et mängida ei oska, on hea tunne. Sa kuuled, kuidas sinu enese käed teevad muusikat, mis sest et see võibolla ei ole just kõige meloodilisem. Tulemus on Kaunis - alati.

The Wind

Crash: What's that noise? 
Buck: It's the wind. It's speaking to us. 
Eddie: What's it saying? 
Buck: I don't know. I don't speak wind.


from Ice Age 3


Recommended.

Ma olen Katki

Tuleb välja, et mõnikord on nii..

Sul on eesmärk, ning sa meeletult tahad seda, või selleni jõuda. Sa oled sisimas kindel, et kui sa selle saavutad, siis oled nii sina kui ka sellega seoses inimesed õnnelikud ning rõõmsad. Sa näed ropult vaeva, et see õnnestuks ja töötaks. Nagu roniksid puu otsa, millel alatasa oksad ära murduvad. Sellel teekonnal ei ole midagi inspireerivat ega tujutõstvat. Kuid sa lähed edasi, sest eesmärk on ju silme ees ning see annab selle ainsa jõu, mis edasi viib. See lõpppeatus on ainuke, mis sind elus hoiab. Ainuke asi, mis sulle korda läheb. Just nimelt, see on nagu see tunne, mis viib sind sinu armsama juurde, Sa oled kõigeks võimeline, peaasi, et sinna jõuaks.

Aga eesmärgini jõudes. Kõik variseb kokku. Ei ole olemas õnne ega rõõmu. Jõudes puu latva, sa kukud sealt alla. Su armsamale ei lähe enam korda, et sa seal oled. Kõik su visioonid ja oletused on purustatud ning olematud. Sind valdab frustratsioon ning pettumus. Sa oled. Sihitult. Nutt kurgus. Kõigest väsinud ja kurb. Sind painavad küsimused: Miks? Milleks? Aga ma nägin ju nii palju vaeva.. See oli ju kõik mille nimel ma tegutsesin.. Mida ma nüüd peale hakkan.. Miks? Miks? Miks?

Kell oli just 11:11. Ma soovisin.

Midagi kõrva taha

the fact is, that to do anything in the world worth doing, we must not stand back shivering and thinking of the cold and danger, but jump in and scramble through as well as we can.
-robert cushing

if we all did the things we are capable of, we would astound ourselves.
-thomas edison

freaky like me

Aknast välja silmates on näha kollaseid lehekesi langemas. Suvi ongi peaaegu otsas. Puud muudavad end värvirohkeks. Ja langetavad lehed. Veel veidi ja saame koos minna lehti riisuma.

Tean, kuidas sa end tunneksid, kui ma iseennast kaotan. See, kuidas me sõrmed on ühenduses, kui kätest hoiame. Me näeme seda sama valget karikakra õit. Sellel pole tähtsust, et oleme kaugel. "Näen, et sa seisad metsade ja niitude vahel. Tunnen, kuidas sa võid lõhkuda kõik." Kõnnin vaikselt edasi. Kuulen oma samme ja mõne üksiku piisa kukkumist.

Olen näinud julgust, mis järgib intuitsiooni.
Olen kuulnud liblikatest, kes muutuvad lindudeks.
Olen olnud keegi, kelle silmist purskab igatsust.
Olen seisnud paigal, ilma vabaduseta.


I can´t change what I was.

i'll tell you what the end of the world will be like.

it will be a final moment, both terrible and heartbreaking. absolute chaos. people running as fast as they ever have, cars filling every road and freeway, phone lines backed up trying to process millions of calls, fingers flying over keyboards, thumbs texting like rapid fire, long lines of people trying to cram themselves into subways and airplanes. all of them trying to tell someone else,

"i love you."

it's not the end of the world yet, but don't wait until then to tell them. the worst thing isn't the end of the world. it's what you didn't finish - what you didn't say when you had the chance.

- LTC

42,195 km

Jooksupidu on lõppenud.

Ise ületasin end ja tegin midagi, mida olin juba ammu tahtnud teha.

Jooksin Maratoni. Ajaks sain 3:19:11 ning 132. koht.

Hästi huvitav oli. 10 esimest kilomeetrit tuli kuidagi nii kiiresti ja juba oligi teine ring ning jalad hakkasid krampi tõmbama. Kuid ma polnud ainus. Lõpuks sain jälle hoo sisse ja ületasin kergelt finišijoone. Vahepeatustel sõin igast asju, mida ma ennist polnud näinudki. Ju need siis andsid energiat.

Kuid nüüd on hea olla ja valu jalgades. Treener ka ütles, et homme on hullem. Juba ootan seda homset.

Äge.

Ajateenimine vs ajaraiskamine

Olen Ajateenia. või Ajaraiskaja? - Selles ma veel täpselt aru pole saanud, kuid tundun kalduma ikkagi selle teise asja poole. Olen hoidunud ajateenistusse minekust juba mitu aastat, kuid nüüd nad said mu kätte. Anti mulle 2 kuud aega kõik korda ajada ja siis minekut teha tsiviilelust.

Tahti mind alguses Jõhvi saata. Mina aga olin vastu ja mind suunati Kuperjanovi. Päeval, mil ma Võrru jõudsin olin ma magamata ja kuidagi vihane või miskit halba emotsiooni täis. Ma polnud ainus. Võrus aga olid kohad suhteliselt täis ja mind saadeti siis bussiga Paldiskisse. Kohale jõudsime öösel ning siis seal koos sääskedega riietusime sõjaväevormi. Esimesed päevad olid nii totrad. Kui ajuvaba süsteem see ikka on.

Nüüd olen oma SBK ehk siis sõduri baaskursuse läbinud miskisuguse hõbemärgiga, mis mitte midagi ei loe. Olen olnud ajateenistuses 10 nädalat. Hetkel on puhkus, mis kestab 14 päeva, kui ei juhtu, et keegi meid ründab. See rääkimine ja olemine on seaöl täpselt nii nagu iga hetk hakkaks keegi meid ründama ja sõda läheb lahti, siis meie peame jooksma. Alati peame teada andma kus me asume. Me ei ole inimesed vaid oleme sõdurid või võitlejad.

Kui tundub, et sõjavägi või ajateenistus on selline ilgelt täpne kellasüsteem, siis selles te eksite. Või vähemalt mina eksisin, et kui seda arvasin. Tegelikkuses on minu arvamus sellest täielikult muutunud. No äratus ja öörahu on küll kivist ajad kuid kui näiteks on kusagile väljasõit, siis küll ei tea mis auto peale tuleb rühmaga või jaoga ronida, ning mõnikord isegi polegi ruumi ja tuleb tagasi tuppa ootama minna, et kuna auto teise ringiga tagasi tuleb. Oleks siis juba ennist kõik ära arvestatud aga ei. Hilinemist ja segadust on suhteliselt palju.

Et kõik oleksid võrdsed - kõik sõdurid. Kõik peavad olema koledad. päev enne puhkust aetakse kõigil pea kiilaks. Et kõik saaksid end peita või ei lähekski välja inimestega suhtlema ja lõbutsema - puhkama. Mina näiteks nüüd kannan mütsi. Sest mulle tõesti ei meeldi olla kiilakas. Ning ma pole ainus. Meie rühmale ei olnud mingiks ajaks antud vihmaülikondasid, siis ükskord õhtusel rivistusel suure vihmaga olime meie ainukesed, kes ei kandnud vihmaülikondi ja külmetasime ja seisime seal teiste seas. No ega me vett ju ei karda, kuid rohkem oli asi põhimõttes.

Mis ma olen ajateenistuse jooksul õppinud või kogenud.
Hmmm, ma olen saanud relvaga tulistada - mis mind eriti ei huvita. Igav tegevus.
Füüsiline vorm on paremaks läinud - jaksan vaid rohkem kätekõverdusi teha, kuid joosta enam ei jaksa sellises tasemel, mis ma enne ajateenistust jaksasin. (terve ajateenistuse jooksul oli meil vist 4 kehalist kasvatust, ning joosta lubatakse vaid ümber parkla, mis on mingi 250m ring asfaldil)
Olen õppinud hoiduma inimestest, kes oma võimu ära kasutavad. Ning olen kindel, et ma end kaitseväega ei seo, ehhki mul on veel 8-9 kuud veel aega teenida.
Kompassiga olen õppinud orienteeruma ja igast muid asju, mis seda puudutab - see on hea.
Voodirallid ja muud sellised jamad täiesti ajuvabad - need ei anna mitte midagi juurde.
Ühes taktis marssimine ei ole minu arvates tulevases elus väga kasulik oskus.

Kui te veel teaksite, mis ma oleksin ja kus ma oleksin, kui ma poleks teenistusse läinud. Sellele mõelda on juba halb. Enam pole miskit eriti teha.

Nagu nemad seal kordavad, Mis ei tapa, teeb tugevaks.

Afganistanis said ühed sõdurid surma, üks neist noorem kui mina. See tegi kurvaks ja pani mõtlema mis neid sinna küll ajab. See ei saa olla vaid raha pärast. Sest Austraalias saab sama raha ja rohkemgi veel lihtsate ja huvitavate tööde eest, mis ei ole nii suure surma saamise riskiga. Kas tõesti riik suudab neile sellise ajupesu teha. Astuda mõtetusse sõtta, kuhu meil asja ei ole.
Märganud olen ka seda, et see keskkond seal nagu paneb iseenese elu väärtust madalamalt hindama. Ka mind on see mõjutanud. Nagu ei hooliks iseenese elust enam nii palju, see on nagu üks toakärbes.