Tuleb välja, et mõnikord on nii..
Sul on eesmärk, ning sa meeletult tahad seda, või selleni jõuda. Sa oled sisimas kindel, et kui sa selle saavutad, siis oled nii sina kui ka sellega seoses inimesed õnnelikud ning rõõmsad. Sa näed ropult vaeva, et see õnnestuks ja töötaks. Nagu roniksid puu otsa, millel alatasa oksad ära murduvad. Sellel teekonnal ei ole midagi inspireerivat ega tujutõstvat. Kuid sa lähed edasi, sest eesmärk on ju silme ees ning see annab selle ainsa jõu, mis edasi viib. See lõpppeatus on ainuke, mis sind elus hoiab. Ainuke asi, mis sulle korda läheb. Just nimelt, see on nagu see tunne, mis viib sind sinu armsama juurde, Sa oled kõigeks võimeline, peaasi, et sinna jõuaks.
Aga eesmärgini jõudes. Kõik variseb kokku. Ei ole olemas õnne ega rõõmu. Jõudes puu latva, sa kukud sealt alla. Su armsamale ei lähe enam korda, et sa seal oled. Kõik su visioonid ja oletused on purustatud ning olematud. Sind valdab frustratsioon ning pettumus. Sa oled. Sihitult. Nutt kurgus. Kõigest väsinud ja kurb. Sind painavad küsimused: Miks? Milleks? Aga ma nägin ju nii palju vaeva.. See oli ju kõik mille nimel ma tegutsesin.. Mida ma nüüd peale hakkan.. Miks? Miks? Miks?
Kell oli just 11:11. Ma soovisin.
No comments:
Post a Comment