Ajateenimine vs ajaraiskamine

Olen Ajateenia. või Ajaraiskaja? - Selles ma veel täpselt aru pole saanud, kuid tundun kalduma ikkagi selle teise asja poole. Olen hoidunud ajateenistusse minekust juba mitu aastat, kuid nüüd nad said mu kätte. Anti mulle 2 kuud aega kõik korda ajada ja siis minekut teha tsiviilelust.

Tahti mind alguses Jõhvi saata. Mina aga olin vastu ja mind suunati Kuperjanovi. Päeval, mil ma Võrru jõudsin olin ma magamata ja kuidagi vihane või miskit halba emotsiooni täis. Ma polnud ainus. Võrus aga olid kohad suhteliselt täis ja mind saadeti siis bussiga Paldiskisse. Kohale jõudsime öösel ning siis seal koos sääskedega riietusime sõjaväevormi. Esimesed päevad olid nii totrad. Kui ajuvaba süsteem see ikka on.

Nüüd olen oma SBK ehk siis sõduri baaskursuse läbinud miskisuguse hõbemärgiga, mis mitte midagi ei loe. Olen olnud ajateenistuses 10 nädalat. Hetkel on puhkus, mis kestab 14 päeva, kui ei juhtu, et keegi meid ründab. See rääkimine ja olemine on seaöl täpselt nii nagu iga hetk hakkaks keegi meid ründama ja sõda läheb lahti, siis meie peame jooksma. Alati peame teada andma kus me asume. Me ei ole inimesed vaid oleme sõdurid või võitlejad.

Kui tundub, et sõjavägi või ajateenistus on selline ilgelt täpne kellasüsteem, siis selles te eksite. Või vähemalt mina eksisin, et kui seda arvasin. Tegelikkuses on minu arvamus sellest täielikult muutunud. No äratus ja öörahu on küll kivist ajad kuid kui näiteks on kusagile väljasõit, siis küll ei tea mis auto peale tuleb rühmaga või jaoga ronida, ning mõnikord isegi polegi ruumi ja tuleb tagasi tuppa ootama minna, et kuna auto teise ringiga tagasi tuleb. Oleks siis juba ennist kõik ära arvestatud aga ei. Hilinemist ja segadust on suhteliselt palju.

Et kõik oleksid võrdsed - kõik sõdurid. Kõik peavad olema koledad. päev enne puhkust aetakse kõigil pea kiilaks. Et kõik saaksid end peita või ei lähekski välja inimestega suhtlema ja lõbutsema - puhkama. Mina näiteks nüüd kannan mütsi. Sest mulle tõesti ei meeldi olla kiilakas. Ning ma pole ainus. Meie rühmale ei olnud mingiks ajaks antud vihmaülikondasid, siis ükskord õhtusel rivistusel suure vihmaga olime meie ainukesed, kes ei kandnud vihmaülikondi ja külmetasime ja seisime seal teiste seas. No ega me vett ju ei karda, kuid rohkem oli asi põhimõttes.

Mis ma olen ajateenistuse jooksul õppinud või kogenud.
Hmmm, ma olen saanud relvaga tulistada - mis mind eriti ei huvita. Igav tegevus.
Füüsiline vorm on paremaks läinud - jaksan vaid rohkem kätekõverdusi teha, kuid joosta enam ei jaksa sellises tasemel, mis ma enne ajateenistust jaksasin. (terve ajateenistuse jooksul oli meil vist 4 kehalist kasvatust, ning joosta lubatakse vaid ümber parkla, mis on mingi 250m ring asfaldil)
Olen õppinud hoiduma inimestest, kes oma võimu ära kasutavad. Ning olen kindel, et ma end kaitseväega ei seo, ehhki mul on veel 8-9 kuud veel aega teenida.
Kompassiga olen õppinud orienteeruma ja igast muid asju, mis seda puudutab - see on hea.
Voodirallid ja muud sellised jamad täiesti ajuvabad - need ei anna mitte midagi juurde.
Ühes taktis marssimine ei ole minu arvates tulevases elus väga kasulik oskus.

Kui te veel teaksite, mis ma oleksin ja kus ma oleksin, kui ma poleks teenistusse läinud. Sellele mõelda on juba halb. Enam pole miskit eriti teha.

Nagu nemad seal kordavad, Mis ei tapa, teeb tugevaks.

Afganistanis said ühed sõdurid surma, üks neist noorem kui mina. See tegi kurvaks ja pani mõtlema mis neid sinna küll ajab. See ei saa olla vaid raha pärast. Sest Austraalias saab sama raha ja rohkemgi veel lihtsate ja huvitavate tööde eest, mis ei ole nii suure surma saamise riskiga. Kas tõesti riik suudab neile sellise ajupesu teha. Astuda mõtetusse sõtta, kuhu meil asja ei ole.
Märganud olen ka seda, et see keskkond seal nagu paneb iseenese elu väärtust madalamalt hindama. Ka mind on see mõjutanud. Nagu ei hooliks iseenese elust enam nii palju, see on nagu üks toakärbes.